Erinevus lehekülje "Katk (Camus)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
* [Tarrou' päevikust:] "Küsimus: kuidas teha nii, et aeg kaotsi ei läheks? Vastus: tajuda seda kogu ta pikkuses. Mis viisil? Veeta päevi hambaarsti ooteruumis ebamugaval toolil; istuda pühapäeva pärastlõunal kodus rõdul; kuulata ettekandeid tundmatus keeles; otsida välja kõige pikemad ja kõige ebamugavamad raudteemarsruudid ja need püsti seistes läbi sõita; seista teatrikassa ees piletisabas ja jätta siis etendusele minemata, ja nii edasi ja nii edasi..." (lk 153)
* Kui puhkeb [[sõda]], siis ütlevad inimesed: "See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar." Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressiivne. (lk 159)
* Nördinutena oma olevikust[[olevik]]ust, vaenulikena oma mineviku[[minevik]]u vastu ja ilma tulevikuta[[tulevik]]uta sarnanesime me väga nendega, keda kohus või inimeste viha sunnib elama trellide taga. (lk 178)
* Nii läheb see kõigiga: abiellutakse, armastatakse teineteist veel natuke, tehakse [[töö]]d. Suure töötegemisega ununeb [[armastus]]. (lk 184)
* [Rieux:] "Kuna maailmakorda valitseb [[surm]], siis on [[jumal]]ale võib-olla meelepärasem, kui inimesed tema sisse ei usu ja võitlevad kõigest jõust surma vastu, ilma et tõstaksid silmi taeva poole, kus ta vaikib." (lk 210)
: "Võib-olla, aga ma ei kannata mõtet, et see siin kestab ei tea kui kaua ja et tema kogu selle aja vananeb. Vananemine algab kolmekümneaastaselt ja iga hetke peab kasutama. Ei tea, kas te suudate seda mõista." (lk 223)
* [Rambert:] [[Inimene]] on idee, puhas [[idee]], kui ta on armastusest lahutatud. (lk 231)
* Ei saa salata - katk oli kõigilt röövinud armastuse ja [[sõprus]]e anni. Sest armastus nõuab natuke [[tulevik]]kutulevikku, aga meile ei olnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. (lk 241)
* Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask näo ees ja muutus suu kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. (lk 255)
* [Tarrou märkmetest:] Tõeliselt kellegi peale mõelda tähendab mõelda temale minut minuti järel, laskmata end millestki häirida - ei majapidamistöödest, ei kärbsepirinast, ei söögiaegadest, ei sügelemisest. Ent alati piriseb mõni kärbes või hakkab kuskilt sügelema. Seepärast ongi elu keeruline. (lk 274)