Erinevus lehekülje "Katk (Camus)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
* Kui puhkeb [[sõda]], siis ütlevad inimesed: "See ei saa kaua kesta, see on liiga ogar." Ja sõda kahtlemata ongi ogar. Aga sellegipoolest kestab ta edasi. Ogarus on alati agressiivne. (lk 159)
* Nördinutena oma [[olevik]]ust, vaenulikena oma [[minevik]]u vastu ja ilma [[tulevik]]uta sarnanesime me väga nendega, keda kohus või inimeste viha sunnib elama trellide taga. (lk 178)
* Nii läheb see kõigiga: [[abielu|abiellutakse]], armastatakse teineteist veel natuke, tehakse [[töö]]d. Suure töötegemisega ununeb [[armastus]]. (lk 184)
* [Rieux:] "Kuna maailmakorda valitseb [[surm]], siis on [[jumal]]ale võib-olla meelepärasem, kui inimesed tema sisse ei usu ja võitlevad kõigest jõust surma vastu, ilma et tõstaksid silmi taeva poole, kus ta vaikib." (lk 210)
* Kõik halb, mis on maailmas, sünnib peaaegu alati [[rumalus]]est ja hea tahe võib niisama palju kahju teha nagu kurjuski[[kurjus]]ki, kui [[tarkus]] teda ei valgusta. (lk 212)
* Aga ikka ja jälle tuleb [[ajalugu|ajaloos]] hetk, kus neid, kes julgevad ütelda, et kaks korda kaks on neli, karistatakse surmaga. (lk 213)
* "Te saate temaga jälle kokku."
* Ei saa salata - katk oli kõigilt röövinud armastuse ja [[sõprus]]e anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile ei olnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. (lk 241)
* Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask näo ees ja muutus suu kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. (lk 255)
* [Tarrou märkmetest:] Tõeliselt kellegi peale mõelda tähendab mõelda temale minut minuti järel, laskmata end millestki häirida - ei majapidamistöödest, ei kärbsepirinast, ei söögiaegadest, ei sügelemisest. Ent alati piriseb mõni kärbes või hakkab kuskilt sügelema. Seepärast ongi [[elu]] keeruline. (lk 274)
* [Tarrou:] Ma tean kindlast allikast (jah, Rieux, näete, ma tean elust kõik], et igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi [[maailm]]as pole immuunne. (lk 282)
* Nüüd, kus need inimesed olid katku läbi teinud koos kõige ta häda ja puudusega, olid nad lõpuks selga tõmmanud kostüümi, mis täpselt vastas nende kauasele rollile: need olid emigrandid, kelle nägu ja nüüd ka riietus aina kõneles eemalolekust ja kaugest kodumaast. (lk 307)