Erinevus lehekülje "Katk (Camus)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
* Nii läheb see kõigiga: [[abielu|abiellutakse]], armastatakse teineteist veel natuke, tehakse [[töö]]d. Suure töötegemisega ununeb [[armastus]]. (lk 184)
* [[Kaastunne|Kaastundest]] võib väsida, kui see on kasutu. (lk 188)
* [Tarrou' päevikust:] "Katku ajal on keelatud [[kass]]idele pähe sülitada". (lk 202)
* Suurte õnnetuste alguses ja siis, kui nad on möödas, armastatakse ikka natuke sõnu teha. Esimesel juhul pole sõnadetegemise harjumus veel kadunud, teisel juhul on ta juba taas ärganud. Ainult õnnetusaegade keskel harjume [[tõde|tõega]], see tähendab vaikimisega. (lk 203)
* Sedamööda kuidas epideemia levib, avarduvad ka kõlbluse piirid. (lk 206)
* [Rieux:] "Kuna maailmakorda valitseb [[surm]], siis on [[jumal]]ale võib-olla meelepärasem, kui inimesed tema sisse ei usu ja võitlevad kõigest jõust surma vastu, ilma et tõstaksid [[silm]]i taeva poole, kus ta vaikib." (lk 210)