Moby Dick: erinevus redaktsioonide vahel

* Laske kõige hajameelsemal [[inimene|inimesel]] sügavasti mõtteisse vajuda, tõstke ta püsti, pange tema jalad liikuma ja ta viib teid eksimatult [[vesi|vee]] juurde, kui kogu ümbruskonnas üldse vett leidub. Kui te Ameerika Suures kõrbes[[kõrb]]es peaksite kunagi janu kannatama, proovige seda eksperimenti - loodetavasti juhtub teie karavanis olema ka mõni professor-metafüüsik. Jah, igaüks teab, et mõtiskelu ja vesi on teineteisega igavesti paari pandud. (lk 25)

* Kuid rikas [[mees]] ise? Ka tema elab nagu tsaar jääks külmunud ohetest lossis ja joob karskusseltsi esimehena ainult vaestelaste leigeid pisaraid. (lk 33)

* Siin maailmas, kallid meremehed, võib [[Patt]] vabalt, ilma passita reisida, kui ta ainult sõiduraha maksab, kuna vaene [[Voorus]] igas piiripunktis kinni peetakse. (lk 68)

* Queequeg oli pärit kaugel edelas asuvalt Rokovoko saarelt. Seda pole ühelegi [[kaart|kaardile]] kantud; tõeliselt häid kohti sinna ei märgita. (lk 80)

* Kuid see [vaalaliste klassifitseerimine] on ränkraske ülesanne, raskem kui ühegi kirjasorteerija töö postkontoris. Tungida pimesi nende järel alla merepõhja, sorida käsikaudu maailma määratlematuis sügavusis, roideis ja koguni vaagnas endas - see on kohutav. Mis olen mina, et ma peaksin katsuma leviaatanit ninapidi konksu otsa haakida! Jõledad pilked Hiiobi raamatus peaksid mind hirmutama. “Peaks ta (leviaatan) sinuga seaduse tegema? Vaata, see lootus petab teda.” Kuid ma olen läbi raamatukogude[[raamatukogu]]de ujunud ja ookeanidel seilanud; mul on tulnud nendesamade kätega vaalu[[vaal]]u lahata; mul on tõsi taga ja ma teen kindlasti katset. (lk 160)

* Ma jätan järele valge segase joome; kahvatu vesi, kahvatud palged, ükskõik, kus ma ka seilan. Laeva[[Laev]]a kõrvale kerkivad kurjakuulutavad lainemäed, et mu jälgi enda alla matta; matku, kuid mina lähen enne läbi. (lk 196, Ahabi monoloog)

* Et oma eesmärki saavutada, pidi Ahab tarvitama tööriistu, aga kõigist tööriistadest, mida [[kuu]] ja päikese[[päike]]se all iganes tarvitatakse, kalduvad kõige kiiremini rikki minema inimesed. (lk 242)

* Sest isegi ülistatud ristirüütlid ei saanud keskajal püha haua eest võitlemiseks kaht tuhandet miili maha käidud, ilma et nad teel tasku- ja murdvarguste ning teiste jumalale[[jumal]]ale meelepäraste tegudega endale reisiraha poleks hankinud. Kui nad oma ainsast romantilisest eesmärgist kinni oleksid pidanud, oleksid väga paljud tollest romantilisest lõppeesmärgist vastikustundega loobunud. (lk 243)

* Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; [[vaba tahe]] võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigi juhuse[[juhus]]e tegevusvabadus on paratamatuse[[paratamatus]]e sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop. (lk 245)

* Võib näida imelik, et just meremehed on need, kes armastavad jännata oma viimse tahte ja testamentidega[[testament]]idega, kuid nii see on, maailmas ei ole ühtki inimest, kellele see meelelahutus veel südamelähedasem oleks. (lk 259)

[[Pilt:Rotated_De_l%27histoire_naturelle_des_cétacés_(...)Cuvier_Frédéric_bpt6k9651093m_49.jpg|pisi|"Punktipanija au kõigile neile soperdistele aga jääb õpetatud Frédérick Cuvier’le, kuulsa paruni vennale. Aastal 1836 avaldas ta “Loodusloo vaaladest”, kus ta esitab pildi, mis pidavat kujutama spermatseedivaala. Enne kui seda pilti ükskõik missugusele nantucketlasele näitate, on mõistlik hoolitseda selle eest, et te Nantucketist viivitamatult kaduda saaksite. Ühesõnaga, Frédérick Cuvier’ spermatseedivaal pole mingi spermatseedivaal, vaid pudelkõrvits." (ptk 55. "Hirmuäratavad pildid vaaladest). Kriitilise hinnangu osaliseks saanud illustratsioon Cuvier' teosest.]]

* Kõik inimesed on elus[[elu]]s harpuuniliinidesse mässitud. Kõik on sündinud, poomisnöör kaelas, aga ainult siis, kui [[surm]] neid kiiresti ning ootamatult kutsub, saavad surelikud aru elu surnuksvaikitud, salakavalaist, alati varitsevaist ohtudest. Ja kui sa oled [[filosoof]], ei tunne sa ka püügipaadis rohkem hirmu kui kodus kamina ees, kus su kõrval ei seisa mitte harpuun, vaid tavaline ahjuroop. (lk 316)