Redaktsioon: 8. märts 2020, kell 21:58 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 16. aprill 2020, kell 13:21 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
8. rida: ** [[Kristjan Jaak Peterson]] * Eesti keeles on laene umbes 85%, ~~kultuuris~~[[kultuur]]is oletatavasti üle 90%, Eesti [[loodus]] on aga peaaegu 100% „laenatud”. Pärast jääaega tekkinud endeemilisi liike on ainult kolm. Oleme ennast kildhaaval maailma pealt kokku laenanud. Keele, kultuuri ja looduse hulgas näib eesti keel kõige unikaalsem. Küllap eesti keel ongi meie olemasolu kese. * Eesti keele kirjeldamiseks tuleks üldse kasutusele võtta rohkem ~~botaanililist~~botaanilist terminoloogiat. See aitaks meie vana keelepõhja paremini siduda floristilise ja animistliku mõtteviisiga. Keel peaks õitsema juba grammatikaõpikus. [[Grammatika]] ja [[geneetika]] on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse. * Eesti keele kohta on käibel kaks võluvat keelemüüti: see on maailma kõige ilusam ja maailma kõige keerulisem keel. Eesti keele [[maagia]] ehk väljendubki kõige ilmekamalt nende kahe [[müüt\|müüdi]] kokkupuutepunktis. Mis võiks meie ette ilmuda ilusa ja keerulise ristteel? Kõige-kõigemate kokkupuutest sünnib maailma kõige salapärasem keel. * Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi [[armulaud]], Kalevipoja ihu ja [[veri]]. Grammatikaõpik ongi eestlase [[katekismus]]. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka. * Olen mõelnud, et eesti keele jaoks võiks olemas olla ka maagilis-poeetiline käsitlus. Keelt ei tohikski ühe mõtteviisi alla mahutada. Normaalse [[aju]] omanikule eesti keel ehk ei kõlbagi, see ongi nähtavasti muutunud hullude ja geeniuste keeleks. Eesti keeles on väga palju marginaaliat ja piiriala. Minu arust ei ole sugugi juhuslik, et ilmakuulsa autistist geeniuse Daniel Tammeti deviantset aju võlusid just läänemeresoome keeled. Eks ~~hunti~~[[hunt]]i kisu ikka ~~metsa~~[[mets]]a poole. ** [[Valdur Mikita]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014 19. rida: * Eesti keele eripära (samuti üsna soomeugrilik joon) on kalduvus väljendada üldmõisteid ühe sõna asemel sõnapaariga. Nii on vana oma sõna sisikonna tähenduses "kopsud-maksad", praegu puittaimedeks kutsutud on kõnekeeles endiselt "puud-põõsad", söögiriistad on "noad-kahvlid". Vanemad on "ema-isa", õed ja vennad "õed-vennad", jäsemed "käed-jalad". Kui nägin kord Viljandis poesilti "magamistarbed", tõlkisin selle eestikeelsemaks (ja -meelsemaks?) – "tekid-padjad". Sõnapaari tähendus on laiem, selle alla mahub enam kui kahe sõnaga väljendatu. Mida võiks vähemalt igapäevakeeles, k.a poesiltidel küll julgemalt kasutada, kirjutades näiteks "kinnitusvahendite" asemel "naelad-kruvid". * Kas meile on oluline keele sisemine vorm, see, kuidas mõtteid mõtleme ja keeles väljendame, kuidas mõisteid loome ja seome, või on eesti keel nüüd ennekõike [[tõlkimine\|tõlkimise]] masin, milles igale ingliskeelsele sõnale peaks olema üks eesti vaste. Mis võib viia selleni, et me ei tõlgi enam ~~tekste~~[[tekst]]e, vaid oleme tõlkinud eesti keele üheks muude eurokeelte klooniks. Võib-olla tasub keele eripärale, sellele, mis eesti keeles on omamoodi, rohkem mõelda. Võib-olla on selles omapäras mingi oluline väärtus nii meile kui teistele inimestele. [[Jaan Kaplinski]] [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/2013-11-28-07-11-00/ "Keel – rahva vaimu väljendaja või tõlkimise masin?"] Sirp, 28. november 2013 26. rida: [[Mihkel Veske]], 1887 <ref>''[http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=17866 Eesti riik on armastuse laps]''. Õhtuleht, 5. märts 1998.</ref> * Halb keel ei vääri head ~~saatust~~[[saatus]]t. Seepärast peab iga tõsiselt rahvuslik [[eestlased\|eestlane]] olema keeleparandamise poolt. Igatahes seob nende ridade lugeja ja ütleja siin eesti rahva saatust sümboolselt eesti keele seisundi ja väärtusega. Need olenevad üksteisest vastastikku. ** [[Johannes Aavik]] * Mind pahandab, kui keegi väidab, et mõnda ~~filosoofi~~[[filosoof]]i eesti keelde ~~[[Tõlkimine\|~~tõlkida]] ei saa. Kui ei saa, pole tegu [[filosoofia]]ga (vaid võib-olla [[luule]]ga). Üldiselt on eesti keele võimaluste ruum palju-palju avaram, kui sellest tegelikult ära kasutatud. Eks keel olegi midagi paremat ja suuremat kui üksikute ideolektide või nende kõnelejate summa – isegi kui kõikide eesti keele kõnelejate pruuk peaks mingil põhjusel alla käima, jääb keel ise oma platoonilises ilus ja võimaluste allikana puutumata. ** [[Märt Väljataga]] [https://kultuur.err.ee/906649/mart-valjataga-isegi-kui-konelejad-kaivad-alla-jaab-keele-ilu-puutumata Isegi kui kõnelejad käivad alla, jääb keele ilu puutumata] ERR, 01.02.2019 (intervjueeris Valner Valme)

Eesti keel: erinevus redaktsioonide vahel