Redaktsioon: 14. märts 2020, kell 21:58 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 386 muudatust PResümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 18. aprill 2020, kell 16:25 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 030 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
7. rida: * Kõige kurvem on [[elu]]s siis, kui järgmist korda ei tule, mõned asjad saavadki otsa üheainsa korraga. Sellega peab püüdma võimalust mööda arvestada, aga ega me palju suuda. See on see, mis toob ellu kurbuse põhitooni. (lk 8) * [[Otepää]] on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10) * Kahte ~~lõpmatust~~[[lõpmatus]]t avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne [[mõtlemine]]: kahe lõpmatuse mõistest. (lk 11) * Tõeline [[teadusrevolutsioon]] saab toimuda üksnes täppis- ja loodusteadustes, see on tõsi. Sest revolutsioon on ühesuse kehtestamine mingi teise ühesuse üle, millegi kummutamine ja millegi kehtestamine, humanitaarsus aga soosib paljust. Samas on aga iga uue revolutsioonilise ühesuse tekkimise eelduseks humanitaarse paljususe varu. Teiste sõnadega: iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse. (lk 11) * Me saame väikerahvana oma ~~kõrgkultuuri~~[[kõrgkultuur]]i jätkata üksnes kui [[eksistentsialism\|eksistentsialistid]], kui loomingulised absurdistid. Loogiliselt võttes peaksime sooritama rahvusliku [[Enesetapp\|enesetapu]]. On alati olnud neid, kes seda soovitavadki, suuri loogikuid, saksastajaid, venestajaid, inglistajaid. Meie tähtsus maailmas seisneb selles, et nurjaminekut ette aimates teeme näo, nagu poleks mingit nurjaminekut karta. (lk 13) * [[Usk]]umine on üks mõistmise vorme, isiksuse jätkumine aineliselt fikseerimatu suunas, olgu see siis [[õnn]]etäht või [[Sõber\|sõbra]] truudus. Uskuda saab üksnes seda, mis ei ole ilmne. /---/ Ilmne ei ole see, millega meeled ja tekstid kokku ei puutu. [[Jumal]] vana targa habemiku või noore poolpalja mehe kujul (rääkimata juba noorest poolpaljast naisest) on vajalik vaid uskmatute veenmiseks. (lk 13-14) 25. rida: * Ma arvan, et iga [[teadlane]] peaks tegelema teemadega, mis talle endale on eluliselt olulised. Ja leidma lähenemisteid, mis tema oma kirgi üles kütavad. Väga vinge, kui lehetäide uurijana lahendatakse ühtlasi põletavaid elufilosoofilisi probleeme. * Psühholoogilise [[uudishimu]] rahuldamiseks uurin inimtegevuse teatavaid produkte – põhiliselt ~~tekste~~[[tekst]]e, mille kohta kirjutan oma teksti. Samal ajal teadvustan endale, et minu uuringute edukuse üks tagatisi on ühtlasi see, kui esindusliku inimtegevuse produkti ma ise seda tehes valmis küpsetan. Teisisõnu, humanitaarias peab uurival tekstil enesel olema potentsiaali saada uuritavaks tekstiks – inimtegevuse representatiivseks jäljeks. Ta ei ole mitte ainult informatsiooni kandja, vaid peab huvi pakkuma ka inimtegevuse produktina. ** [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2018/11/1106 Usutlus vendade Unduskitega]. Usutles Aare Pilv. Keel ja Kirjandus nt 11, 2018

Jaan Undusk: erinevus redaktsioonide vahel