Jaan Undusk: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Läti Henriku kroonika]] ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on faktitihe[[fakt]]itihe ja stiililt[[stiil]]ilt omapärane. Viimast kas või oma piiblitsitaatidepiibli[[tsitaat]]ide paljususelt. [[Piibel]] oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses [[Lähis-Ida]]s. Ordurüütlid kõnelevad [[Iisrael]]i meeste sõnul, [[paganad]] tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos [[Tarapita]]ga langeb [[Egiptus]]e vaarao. Tulemuseks on ilmaliku [[ajalugu|ajaloo]] (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu [[elu]] on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab [[taevas|taeva]] ja [[põrgu]] igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. [[Inimene|Inimese]] ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta [[filosoofia]].

* Kõige kurvem on [[elu]]selus siis, kui järgmist korda ei tule, mõned asjad saavadki otsa üheainsa korraga. Sellega peab püüdma võimalust mööda arvestada, aga ega me palju suuda. See on see, mis toob ellu kurbuse[[kurbus]]e põhitooni. (lk 8)

* [[Otepää]] on minu jaoks tähtis paik siin ilmas ja sellest ei saa mööda minna. Otepää on nagu strukturalistlik keelemärk: tekkelt juhuslik, eluliselt möödapääsmatu. /---/ Kõigi mu hilisemate suurte sõnade[[sõna]]de taga on kuskil Otepää kuplid ja järved ning kuumade suveõhtute kumisev kollakas-violetne atmosfäär. (lk 9-10)

* Kahte [[lõpmatus]]t avastada pole võimalik, see oleks loogiline viga. Ja sel loogikal[[loogika]]l on absoluutne kehtivus. On kaks selgelt eristuvat konkreetset lõpmatust, näiteks mina ja sina, lugeja, ehkki tundub, et lõpmatusi saab olemas olla ainult üks. Aga näe, on juba kaks - ja siit hakkabki peale humanitaarne [[mõtlemine]]: kahe lõpmatuse mõistest. (lk 11)

* Tõeline [[teadusrevolutsioon]] saab toimuda üksnes täppis- ja loodusteadustes, see on tõsi. Sest [[revolutsioon]] on ühesuse kehtestamine mingi teise ühesuse üle, millegi kummutamine ja millegi kehtestamine, humanitaarsus aga soosib paljust. Samas on aga iga uue revolutsioonilise ühesuse tekkimise eelduseks humanitaarse paljususe varu. Teiste sõnadega: iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse. (lk 11)

* [[Usk]]umine on üks mõistmise vorme, isiksuse jätkumine aineliselt fikseerimatu suunas, olgu see siis [[õnn]]etäht või [[Sõber|sõbra]] truudus. Uskuda saab üksnes seda, mis ei ole ilmne. /---/ Ilmne ei ole see, millega meeled ja tekstid[[tekst]]id kokku ei puutu. [[Jumal]] vana targa habemiku või noore poolpalja [[mees|mehe]] kujul (rääkimata juba noorest poolpaljast [[naine|naisest]]) on vajalik vaid uskmatute veenmiseks. (lk 13-14)

* Inimese suhetes [[maailm]]aga peavad leiduma mingid absoluudid. Kõik küll kogu aeg miskitmoodi muutub, aga muudetavust ei saa võtta printsiibiks. Inimene peab leidma üles ka oma vastutuse[[vastutus]]e. Mingid kohad, kust enam edasi ei minda. Need tuleb avastada ja siis neile mingi väljendus anda. Mis võib kesta aastaid ja jääda pooleli, põhjustada pahameelt, ilkumist, teadusmajapidamise tuiksoonest eemaldumist. Inimene, kel on tagauks pidevalt lahti, on lõppkokkuvõttes ka igav.

* Muidugi, [[vargus|varastada[[ saab üksikuid mõtteid või häid formulatsioone. Aga humanitaarse teksti väärtus on enamasti siiski terviklikus mõttekäigus, mõttekulus, mõtteastes ja -astenduses, selles, kuidas üks mõte tipa-tapa jõuab mingi teise mõtte juurde ja kuidas sealt viiakse süütenöör koos kolmanda manu. Mitte filosoofia, postulaadid, vaid filosofeerimine on nauditav ja tunnetuslikult rikas. Seda ''copy-paste''-meetodil ei saavuta. Ja seda ei saa sa ise kelleltki ega keegi sinult näpata.

* Psühholoogilise [[uudishimu]] rahuldamiseks uurin inimtegevuse teatavaid produkte – põhiliselt [[tekst]]etekste, mille kohta kirjutan oma teksti. Samal ajal teadvustan endale, et minu uuringute edukuse üks tagatisi on ühtlasi see, kui esindusliku inimtegevuse produkti ma ise seda tehes valmis küpsetan. Teisisõnu, humanitaarias peab uurival tekstil enesel olema potentsiaali saada uuritavaks tekstiks – inimtegevuse representatiivseks jäljeks. Ta ei ole mitte ainult informatsiooni kandja, vaid peab huvi pakkuma ka inimtegevuse produktina.