Valdur Mikita: erinevus redaktsioonide vahel

* Meil pole vist ühtegi dendraariumi, kuhu oleks kokku kogutud kõik pärismaised [[puu]]d ja põõsad. Keegi rahvusmeelne loodusesõber võiks ühe sellise luua. Kui inimene, kes seal siis tulevikus kõnnib, kasutab oma [[keel]]es üksnes põlistüvesid, kas siis saab temast tõeline eestlane, uus Tamm-Saare? Kas keeleaias põlistüvede vahel kõndiv inimene jõuab viimaks keelekoju, loob uue tüviteksti?

* Häälikuliselt ajendatud [[sõna]]de üks iseloomulikke tunnuseid on see, et neil on kaunikesti hämaravõitu tähendus. Ideofoonid jäävad käibele keele nendes osades, mis on mõeldud kajastama just hajuvat tähendust. Maailma hämarate osade jaoks on selline keel täpne. Sellised sõnad kannavad midagi, mida võiks nimetada eksimõistmise võluks. Vahest teeb see ka [[eesti keel]]es mõtlemise nii mõnusaks ja avaraks – ja teinekord ka ebatäpseks. Eesti [[filosoofia]] on omamoodi jõukatsumine Werner Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Ühest otsast vaadates võib see meile paista nagu kvantfüüsika, teisest otsast jällegi nagu külamüstika.

** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014