Keel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Keel''' on inimeste kasutatav [[märgisüsteem]], [[kommunikatsioon]]i või arutluse vahend, mis kasutab [[sümbol]]eid ja teisi [[märk]]e ja nende kombineerimise reegleid.
 
* Keel jaguneb [[kiri|kirjaks]] (nähtav sõna), [[kõne]]ks (kuuldav sõna) ja [[sisekõne]]ks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid ([[ringhääling]]). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti ideed[[idee]]d, mida vaikse sõnaga peale hakata.
** [[Valdur Mikita]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014
 
* Keele grammatiline vundament on keha projektsioon [[aeg|ajas]] ja ruumis.
** Valdur Mikita. Lingvistiline mets. Välgi metsad 2013, lk 63
 
14. rida:
** [[Arvi Tavast]] [http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2002_1/OK_2002-1_06.pdf "Inglise keel polegi veel võitnud"] Oma Keel, 1/2002
 
* [[Paabeli torn]]i ehitamise lugu vihjaks nagu, et üks keel kogu inimkonna jaoks on tupiktee. Teisalt tiksub kuklas küsimus: mis eelise võis anda inimkonnale tuhandete keelte tekkimine? Võib-olla on tõesti edukad just need rahva(killu)d, kelle keel on tuunitud peegeldama just nende ümber lokkavat loodust[[loodus]]t, kohalikku kliimat[[kliima]]t ja maastiku eripära, et teise keele kandjad ei kohaneks selles keskkonnas korralikult?
* Nii nagu surma[[surm]]a hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele väärtust[[väärtus]]t ehk kuidagi mõõta vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.
** [[Tarmo Soomere]] [https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3422 "Rahvusülikool ehk oksüümoron kuubis"] UT, 11/2019
 
* Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade vaesust[[vaesus]]t, kui tahetakse tabada mitut [[idee]]dideed ühe hoobiga.
** [[Novalis]]. Aforisme ja fragmente. Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 17
 
* Keele [[ilu]] mõõdupuuks on peamiselt vokaalide (eriti pikkade) rohkus, õigemini vokaalide — konsonantide vahekord. Mida rohkem keeles esineb vokaale ja helilisi konsonante (l, m, n, r, v), seda ilusamaks ja kõlavamaks peetakse keelt. Vastupidi: vokaalide vähesus (esinemine sõnas) ja helitud konsonandid (sch, sh, š, tš jt.), millest eriti rikkad vene, inglise ja saksa keel, teevad keele vähemkõlavaks.
: Kahjuks ei osata meil veel küllaldaselt hinnata keele ilu ega ülesannet. Pole jõutud veel arusaamisele, et tarbekeele kõrval võiks olla ka ilukõlalisem väljendusvahend — peensuseni väljaarendatud luulekeel.
* Kui tahame aga püsida iseseisva rahvana — milles pole vist kahtlustki — ning teenida üldinimlikku kultuuri[[kultuur]]i oma kõrgeima aarde — keelega, siis oleks juba ammu aeg aru saada, et tee igavikku[[igavik]]ku viib korraliku, veatu, puhta ja kõlava keele kaudu.
** Kristjan Meikop, "Enam tähelepanu õigele keelele!", Eesti Noorus, 11/1938, lk 399-400