Vari (Liiv): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
48. rida:
* Teie, noored inimesed, ei tea, mida tahate. Jaa, jaa, ei tea. Teie ilm on trükimust ja «uus aeg» on teile kangesti pähe hakanud kui vana tubakas. Pealegi sinusugune rikkiläinud mõttetark — ehk keda küll see Saksamaa uue aja kunstsõnnik ei riku, mida nad seal üheksateistkümnenda aastasaja valguseks nimetavad. Selginud aeg, uus aeg! Haha! Uus aeg! Millal ei ole uus aeg? Igaüks arvab selle uue aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema. Mõistagi. Arvad, et ma noores põlves mitte niisama ei mõelnud kui sina, kui ülikooli uks mu selja taga kinni kukkus! Kuhu see jäi? Elu siin maal, selle rahva seas viis ta ära. Siinne olek peab just nõnda olema, kuidas ta praegu on; teisiti teda võimalik ei ole seada. Ei, ei. Ei sugugi võimalik! Muidugi teada tuuakse seda tarkuse ja vennastuse unenäokaupa ka siia. Ka Riias maapäeval on ju tulipäid, kes teoorjuse raharendiks muutmist, talukohtade ümbermõõtmist ja koguni — kuule ometi — päriseks müümist unistavad. Üks samm veel edasi ja — Jüri või Jaan, kes sa nüüd oled, astu sisse ja võta mõis enesele, härra astub aupaklikult köögi kaudu välja. Nii näivad need härrad soovivat.
** ''Vana mõisahärra "jutlus nooremale" [[valgustus]]e teemal''
* "Nimeta mulle üks rahvas," — ta hääl paisus — "kes oma õigust priitahtlikult oleks teisele kinkinud? Ütle, missugune rahvas on teise juurde tulnud ja ütelnud: "Ole heaks, võta minu õigusi vähemaks, mina neid enam ise ei taha!" Ja õigus on kord niisugune asi, mille juures mitte ei mõõdeta, kuidas nad kord saadud, vaid kuidas nad käes on. Ei, neid on nad ise enesele kätte võidelnud või nad on neile kõige ülematest paikadest antud."
* ...ülesaamata on see kuristik, mis nende ja tema vahel on, ja seda laiem näitab ta tema silmis, mida rohkem ta elu, kohuseid, [[seisus|seisusi]] ja inimesi tundma õpib. Siin ei ole silda, mis teda sellest kuristikust üle teisele kaldale viiks. Küll on inimesed ise selle kuristiku teinud, nad on ise oma mõttes vaheseinu ehitanud, aga seda kindlamalt on nad tema vangis, et see nende enese aastasadadel armsaks saanud ja paksuks vanunud mõte on.
| |||