Müüt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
8. rida:
** [[Robert Fulghum]]
 
* Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse [[algus]]eni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et [[unistamineunustamine|unustame]] selle ära, kuna meil pole seda vaja.
: Aga teine võimalus on see, et müüt ärkab niimoodi, et ongi algusest peale täiesti uus. Ta saab olla ainult täiesti uus, ta saab olla ainult tänapäevane. Mitte ajaloolises mõttes, vaid selles, et see ongi niisugune lugu (või niisugune struktuur), mis on tõeline ja reaalne ainult siis, kui kõneleb meile pigem [[tulevik]]ust kui [[minevik]]ust. Teisisõnu, müüt on see, mille kaudu sööstavad tulevased sündmused kohinal meie peale. Müüdi kaudu on võimalik näha tuleviku tulemist ja sündmusi, millel ei ole praegu veel nime, mis ei ole saanud veel konkreetset vormi, aga mis tegelikult toimuvad – mille sees oleme niivõrd, et me ei suuda ennast eristada (ega ei tohigi eristada) selles toimuvast. Müüt on ainus võimalus natukene seda näha, mis supi sees me ise oleme.
: Ühesõnaga, müüdis on meie olemise kõige tulisem tuum. Või isegi mitte tuum, vaid see, mis puudutab meie olemist sedavõrd, et kui me ise püüaks seda liigutust jäljendada, siis oleks kohutavalt valus. Müüt võimaldab saavutada seda, et enda olemise kõige ohtlikum või valulisem moment ilmuks nii, et me otseselt seda valu ei tunne. Müüt mitte ei ületa seda valu, vaid annab mõnes mõttes "võimatu" perspektiivi, mis vabastab korraks sellest, et oleme ikkagi enda olemisse niivõrd sisse mässitud – et nii või teisiti saame asju näha ainult enda vaatepunktist. Et me küll saame kujutada teisi vaatepunkte, aga päriselt ei saa ennast kunagi üle kanda. Siis ongi nii, et sündmus või [[saatus]], mis tuleb meile tulevikust ja mis on meile kõige tähtsam, aga mida me ei suuda päriselt tabada, sest see oleks liiga heidutav või liiga valus – müüdi kaudu on seda võimalik kuidagi niimoodi aimata, et me justkui vabaneksimegi hetkeks oma vaatepunkti vangistusest.