A. H. Tammsaare: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Nikolai Triik TKM 1549B.jpg|pisi|A. H. Tammsaare portree ([[Nikolai Triik|Nikolai Triigi]] söejoonistus, 1927)]]
{{toimeta}}
'''Anton Hansen Tammsaare''' (kodanikunimi Anton Hansen; 30. jaanuar 1878 – 1. märts 1940) oli [[eesti]] [[kirjanik]]: prosaist, näitekirjanik, esseist, kirjanduskriitik ja luuletaja. Tema peateoseks peetakse viieosalist romaanisarja "[[Tõde ja õigus]]", mis valdavalt avastati pärast selleteemalise filmi esilinastust 2019. aastal.
Tsitaate tema loomingust:▼
* "[[Elu ja armastus]]"▼
* "[[Kilgivere Kustas]]"▼
* "[[Kumb oli koolmeister?]]"▼
* "[[Kõrboja peremees]]"▼
* "[[Ma armastasin sakslast]]"▼
* "[[Mäetaguse vanad]]"▼
* "[[Noored hinged]]"▼
* "[[Pikad sammud]]"▼
* "[[Põrgupõhja uus Vanapagan]]"▼
* "[[Tõde ja õigus]]"▼
* "[[Uurimisel]]"▼
* "[[Ärakadunud poeg]]"▼
* "[[Üle piiri]]"▼
=="Jõulurõõm"==
* On kuis on, läheb kuis läheb, pisut jääb ikka üle, kui aga kokku hoiad, [[töö]]d teed ja [[jumal]]at palud.
=="Kuningal on külm"==
* Kuningas, milleks [[prohvet]]id ja kuulutajad: aitab sellestki, kui [[narr]] ja ülemad räägivad.
* Olla narriks, see on auamet.
* Kui [[rahvas|rahva]] usk [[vasikas]]se ei rauge, siis teeks kuningas ja valitsus õieti, kui läheksid tasapisi rahvausku.
* [[Kasu]] pärast võib haritud inimene kas või kahe peaga vasikasse uskuda, liiatigi et on [[usuvabadus]].
* Ei ole mõtet, et sigivad mu [[loom]]ad, kui ma ise ei sigi.
* Inimese [[sõna]]de hulk kasvab kiiremini kui tema [[tarkus]], sellepärast tuleb tal sagedasti arust puudus.
=="Kuningas ja ööbik"==
31. rida ⟶ 24. rida:
* Elu on üleüldse hädaorg, aga mis sinna parata. Ainus abinõu: kannata ja täida seadusi.
* Ära kunagi hädalda, see ei huvita kedagi, rikub ainult korralikkude elanikkude rahu ja erkusid.
=="Ma armastasin sakslast"==
* Niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis peavad inimesed sagedamini oma [[põhimõtted|põhimõtteid]] vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järgi elama, mis ongi kõige moodsam põhimõte ja maailmavaade.
=="Vanad ja noored"==
38. rida ⟶ 34. rida:
* Õnnelikud, kes kunagi sulle lähedale ei pääse, sest need ei tea, mis on [[pettumus]].
="=[[Tõde ja õigus]]"==
* Hingepõldu on palju raskem harida, kui Vargamäe kivirägastike ja soid.
* Tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus! Aga Vargamäele armastust ei tulnud.
* Kui vähe maksavad põhimõtted ja kui vähe armastus millegi või kellegi vastu! (III osa)
* Inim[[kultuur]] areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude [[õigus]]te ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laada[[loom]]aks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga [[süda]] kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb [[ajakirjandus]]. (IV osa, ptk 38)
=="Mõtteid ja mõtisklusi"==
52. rida ⟶ 48. rida:
* [[Kunst]] täiendab elu: ta annab seda, millest elus puudu.
==Tema kohta==
* Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väljagi. Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada.
* Mitmeti mõistatusmüsteeriumiks on küll see Tammsaare [[Kuningal on külm|praegune viimane teos]]. Ajamoment, tingitud ühiskondlikkude suhetega, ei laseks nagu selgemaid valguskiiri läbi, ja autor on vaidlematult tugevam olnud tõeliste elupiltide meistrina kui ses hämaras eluläheduse peitepildis. Jah, „Kuningal on külm” pole ei loetuna ega lavastatuna pääsenud täiesti tugevale tervikmõjule. Aga kahtlaste auväärsuste vastu sädelevaid sõnaleide ja traagikoomilise elutundmusega üllatavaid paradokse on Tammsaare siingi küllalt kirvendavalt pillanud oma elutee äärde.
* Loorbereid kasvab vähe meie kallil kodumaal, heade juubelikommetega kirjanikke juba enam. Mis puutub Α. H. Tammsaaresse, siis tõrgub temas kõik juubilari nimetuse vastu. Avalikkude auavaldustega liginemiseks pole ta kunagi olnud saadaval.
:Ons ta tulnud oma ausammastamise aktusele? Ons ta oma 50 aasta tähtpäeval ilmunud paraadi ja pidusööki vastu võtma? Kõiges selles oleks talle nagu midagi segavat, häirivat. Ei tea, kas Anton Hansenil liiga külm või soe hakkaks suures peosaalis, paljude pilkude all, suure ja armastatud kirjaniku epiteete kuulates Α. H. Tammsaarest. Aga teame midagi ta umbusaldusest ovatsioonide vastu.
* Pole ülearune meelde tuletada ta „Tõest ja õigusestki” tuttavat ligimesetundmist: südamlikkude suhete vilksatusi süvendab „suur rõõm, et võib teisele väänata”. Pole seda ülearune meelde tuletada ka üleva üksmeelse meeleolu propageerimise päevil, et Tammsaare maailmapilt on täis vastuoluliste huvide, isekate taotluste, vaenulikkude võimutahete võitlust. Sügaval inimloomus pesitseva õeluse kujutamisele langeb mitmes ta teoses pearõhk. Eksib, kes arvab, et see maailmapilt piirdus ainult Vargamäega, Pearu ja Andrese vänge vägikaika vedamisega harimatus talupoegses olustikus. Ühiskondliku elu arengukäik kisub inimesi välja talupoegsest ja maaproletaarsest tagalast, vabamad olud edendavad linnakodanikuks ja linnaharitlaseks püüdlust. Aga kas inimloomus, moraalsed põhimõtted ja südamlikud suhted sellepärast on muutunud paremaks?
* Nn. peenem seltskond on ta silmis hullem kui Oru Pearu, Eedi või Juuli. Töökus ja voorus ei maksa ju ses prassivas, liiderlikus, võidukihutavas, raha ja võimu ahnitsevas linnaseltskonnas midagi. Ometi ei hellita Tammsaare oma tõe ja õiguse nimel suuri illusioone ka kergeuskliku ja vägivaldse massiliikumise kohta, kus võimukirgede kurjus vallandab metsikuid tapmisekirgi, kus pole aru ega õiglust. See ei tähenda muidugi, et meie autor ei pooldaks vabadust rõhuvate võimusuhete ja vanade harjumuste muutmist. Kuid usk pikaldasse kultuursesse edusse murdub Tammsaare maailmavaates läbi raskete takistuste ja kõiges kahtlemise.
* Α. H. Tammsaare ei puhu üles suuri eluillusioone. Kuid vähemalt meie kirjanduse mõõtkavas võttes on tal olnud võrratu huvi eri eluasendite vaatlemiseks ja psühholoogiliseks eritlemiseks. [---] Eriti ta suurteose väärtuseks on märgitud, et ta on õpetanud nägema vastandlikkude karakterite ja nende tõekspidamiste õigustust. Võiks lisandada, et ta mitte vähem kirjanduslikke naudinguväärtusi on osanud luua oma kangelaste arusaamatustest ja väärkujutlustest.
* Võiks ka ütelda, et Tammsaare on radikaalsete vaadetega vabameelsuse omapärasemaks ja vaimukamaks esindajaks meie kirjanduses. Kuid see ei tähenda, et tal mitte poleks karmis elukoolis omandatud ja kriitilises teadvuses läbi valgustunud veendumusi.
* Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üksteist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, mingite propagandatõdedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust.
* Pole nii lihtsat tähelepanekut, tundmust, unistust, mis mitte ei komplitseeruks ta mõtteliikumises. Aga ta on oma loomingust välja ajanud kõik loomulikku mõtlemist ja ütlemist kahjustava emfaasi.
** [[Gustav Suits]], [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=519 A. H. Tammsaare palgepooli.], Eesti Kirjandus nr 1, [[1938]]
==Teoseid==
▲Tsitaate tema loomingust:
▲* "[[Elu ja armastus]]"
▲* "[[Kilgivere Kustas]]"
▲* "[[Kumb oli koolmeister?]]"
▲* "[[Kõrboja peremees]]"
▲* "[[Ma armastasin sakslast]]"
▲* "[[Mäetaguse vanad]]"
▲* "[[Noored hinged]]"
▲* "[[Pikad sammud]]"
▲* "[[Põrgupõhja uus Vanapagan]]"
▲* "[[Tõde ja õigus]]"
▲* "[[Uurimisel]]"
▲* "[[Ärakadunud poeg]]"
▲* "[[Üle piiri]]"
==Välislingid==
{{vikipeedia}}
| |||