Kirjutamine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
10. rida:
* Kirjutamine on algusest peale mõeldud selleks, et keelt [[inimene|inimese]] juurest ära viia, et teda maha jätta või üle anda, et keelt inimesest sõltumata [[minevik]]ust [[tulevik]]ku talletada.
* Kirjutamisest ei saa irrutada salvestamist, kiri on igal juhul konteiner, ükskõik siis, kas kaheks tunniks või aastatuhandeks, mari, mida ei panda mitte suhu, vaid purki.
** [[Jaan Undusk]], Maagiline müstiline keel. Virgela 1998, lk 65-66
 
* Keel oli maagilise [[mõtlemine|mõtlemise]] tööriist. Kiri muutis keele ajapikku pelgaks kommunikatsioonivahendiks, [[võim]]u atribuudiks. Keele "mudeliks" sai kiri. /---/ Kirja levitatav keeletaju tõi kaasa totaalse muutuse - maagilise sõna kadu hävitas inimese ''osaduse'' ja andis asemele ''tõlgenduse''. Inimene tunneb ennast hästi seal, kus asjadel on õige [[tähendus]]. [[Kunst]] ja [[religioon]] osutusid samuti äkki inimese juurest äraviiduks, täpselt samuti nagu kiri lahutas nõiduslikul viisil sõnad kõnelejast. /---/ Küsimus osadusest asendus vähehaaval küsimusega kohast süsteemis. Juba sumerid olid sunnitud tunnistama, et kirjast sai lühikese ajaga maksukoguja käepikendus.
* Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna [[progress]] põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul.
** [[Valdur Mikita]], Metsik lingvistika. Grenader 2008, lk 11
* Kiri sünnib keha liikumisest. Kirjutamine on somaatiline praktika. Kui me seda usume, oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate [[kultuur]]ist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.
** [[Valdur Mikita]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014
 
* Kõik kirjad on mõnes mõttes hauakirjad, põrmu ülistus - selline on lihtsalt kirja olemus.
** Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Välgi metsad 2013, lk 224
 
* Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna [[progress]] põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul.
* Kiri sünnib keha liikumisest. Kirjutamine on somaatiline praktika. Kui me seda usume, oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate [[kultuur]]ist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.
** [[Valdur Mikita]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014