Müüt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
** [[Tõnu Luik]], "Filosoofiast kõnelda", lk 129–130
* Müüt ei ole algselt ei [[sümbol]]istlik ega [[metafoor]]ne, müüdi tegevustik ei ole selles mõttes üldse retoorilist laadi. Müüt - see on identsuse ja samastumise loogika. /---/ Identsuse [[retoorika]] tuleb hästi ilmsiks näiteks [[rituaal]]setes [[tants]]udes - kui inimene asendas oma rüü [[karu]] omaga, ei sümboliseerinud ega mänginud muistne inimene karu, vaid muutus ise karuks. Sümbolism, nii nagu meie seda mõistame, oli arhailisele [[mõtlemine|mõtlemisele]] võõras. Olla kas inimene või karu, rohkem võimalusi maailmas ei
** [[Valdur Mikita]], Metsik lingvistika. Grenader 2008, lk 18
* Me kõik oleme kusagilt omandanud kahtlasevõitu [[mõte|mõtte]], et [[tõde]] on tähtsam kui müüt. Kuid oma sisimas me teame üsna kindlalt, et tegelikult on müüt palju tähtsam. Tõde teadmata suudab inimene kaunis hästi elada, ent kui temalt ära võtta müüt, siis ei ole [[elu]]l enam mingit mõtet.
** Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Välgi metsad 2013, lk 100
* Müüdiloome on sotsiaalse konstruktivismi üks vorme, oluline identiteediloomet kujundav süsteem väikerahva jaoks. Meile kuulub õige mitu sotsiaalse konstruktivismi tippmarki (ärkamisaeg, "Kalevipoeg", e-riik jne): uue maailma ehitamine võtab meil aega umbes paarkümmend aastat. Siis on uus rehemaja valmis ja rahvas võib sisse kolida.
** Valdur Mikita, Lindvistika. Välgi metsad 2015, lk 23
* Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse [[algus]]eni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et [[unustamine|unustame]] selle ära, kuna meil pole seda vaja.
| |||