Vladislav Koržets: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
8. rida:
** "Sõnum", luulekogus "Laulud või nii" (2016)
 
* Kogu [[elu]] on olnud tunne, et raamatu[[raamat]]u kokkupanemine pole üldse oluline. Oluline oli see, mida ma täna või homme kirjutan.
* See on see kirjanik olemise needus, et oma loomingut ja tööd[[töö]]d hakatakse pidama kõige tähtsamaks asjaks maailmas. Mul läks see suhteliselt ruttu üle õnneks ja 30. eluaastaks olid asjad nigu klaarid. Hakkasin oskama vahet teha enesel ja oma loomingul. Need on kaks ise asja, neid ei tasu segi ajada.
* Arusaadav, et [[huumor]] on ellujäämismoodus. Kui meile on antud surmahirmsurma[[hirm]], mida kanname sünnist saati, siis seda tasakaalustamaks on antud huumorimeel. Selline kummaline komplekt. Kui huumorimeelt pole, siis surmahirm ja maailma tõsidus lämmatab meid.
* ... et eneseni jõuda, tuleb enesest vahel lahti ütelda – ja selle all pean ma silmas just noid rolle, märgistumist, ikoonistumist. Muidu juhtub see, et roll tapab minu. ... Et minapilt selge püsiks, pean vahepeal olemasoleva ära pühkima.
* Sõber võetakse vastu kõigega, ka tema sittade iseloomujoontega – ja kellel neid ei oleks.
* ... hirm elu ees või hirm tegevuse ees looritatakse selle ideega – et ma tahan olla igal tingimusel vaba… Ja siis muututakse oma vabaduse orjaks, see on paljudega nii. Ei mingeid kohustusi ega midagi, tegelik elu hakkab mööda voolama.
* Me elame laias laastus mentaalselt ikka veel keskajas. Üha keskajamaks ta kohati läheb, eriti inimestel, kellel puudub vahetu kontakt loodusega[[loodus]]ega, ürgtegelikkusega, primaarse olemasoluga. Maailm, milles me elame, linnaruum, on sekundaarne, on inimeste loodud [[kultuur]], need on inimeste loodud probleemid, kõik linnatöö, virtuaalruum kuulub siia alla. Selle enesest suurema ja vägevamaga, mille nimi on loodus, on kontakti napilt. Ja siis on ka teatud tarkust[[tarkus]]t napilt. Siis hakkabki see, et [[kala]] tapmine on julm. Kui julm on loodus!
* Ja harimatus on ka probleem, klassikalise, süsteemse hariduse[[haridus]]e vähesus. Kui inimene pole pidanud oma [[aju]] harjutama, et ta on mingid filosoofilised süsteemid sügavalt läbi töötanud, ja siis kõrvale pannud – tal puudub kriitilisuse koolitus. Ta on rumalam kui [[René Descartes]], kes ütles, et kahtle kõiges. Siis võib langeda peaaegu igasuguse pealtnäha teadusliku[[teadus]]liku kontseptsiooni kütkesse. Teaduslikkus on nagu mingi lipp või kaitsekilp. Me kasutame seda, aru saamata, mis on tegelikult teadus ja kui vähe tegelikult teada on.
* ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti teksti võib teha, aga see on [[luule]] mitteaustamine.
* Ma pean lugu inimestest, kes püüavad [[sõna]] kaudu eneseni jõuda. Luuletamine kui eneseavastusretk, teekond millenigi. Aga et minu enesekogemine ka teisi puudutaks – kas see ka juhtub? Võin enese kogemuse põhjal öelda: ei ole väga lihtne saada lihtsaks. [[Hirm]] on ju lihtne olla, hirm on ka ehtne olla, eks ole. Me tõstame ehtsuse lipukirjale, et peab olema ehe ja puha, aga me kardame olla ehedad.
* ... seotud kõne on mõeldud segaste mõtete sidumiseks, et selles segaduses, mis igaühes on, proovida kätte saada mingit selgust.
** [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/siin-ma-nuud-olen/ Siin ma nüüd olen!] Sirp, 18.08.2017. Jürgen Rooste intervjuu Koržetsiga