Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel

* Sõnakunst on kogu aeg see [[hapnik]], mis elustab mõtteid ja tundeid. Ainult on vaja lugemist alustada.

* Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega[[aeg]]adega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. [[Esteetika]] ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama [[inimene|inimest]]. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.

* Kui [[Euroopa]] koolides on sajandeid loetud [[Plinius noorem]]a kirju või [[Plutar­chos]]e "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma [[eesti keeldekeel]]de. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa [[dekadents]], millest on välja kasvanud haruldane nähtus – [[eesti kirjandus|eesti modernne kirjandus]].

* Et tõlkekirjanduse üle peaaegu üldse ei reflekteerita ei ajalehtedes, ajakirjades ega Rahvusringhäälingus, on armetu [[fakt|tõsiasi]]. Nähtus on korrelatsioonis ka humanitaarteadustega, kus retsensioonid perioodikas on pigem juhuslikud. See olukord mõjub halvavalt kogu [[ühiskond|ühiskonna]] vaimuelule, sest see tähendab ideevahetuse lakkamist. Ka [[teadus]] ei arene, kui uusi uurimusi ei paigutata senistesse mõttevõrkudesse. /.../ Ideaalis tuleks iga tõlkeraamatut analüüsida nii maailmakirjanduse ja lähtekirjanduse seisukohalt kui ka eesti kirjasõna seisukohalt, artiklitena, esseedena, kolumnidena, repliikidena – igas vormis. Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine [[raamat]] võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele [[müra]] ning mürale järgneb [[tühjus]].

* Tavaliselt korratakse nagu mantrat, et on vaja ainult eestikeelset terminoloogiat, aga küsimus ei ole üksiksõnades, vaid vaimses tervikehitises, mis on igas keeles pika aja jooksul erinevalt kujunenud. Valides [[keel]]e, valitakse mõtlemistraditsioon. Angloameerika artiklitraditsioon juurdub [[skolastika]]s, saksa monograafiatraditsioon juurdub [[humanism]]is jne. Tänaseni on akadeemilistest tekstidest näha, millised kultuurid tegid omal ajal renessansihumanismi läbi, millised mitte. Kuna eestikeelne [[ülikool]] saab juba saja-aastaseks, on meil kujunenud haruldane võimalus, et pole fataalset vajadust ühelegi traditsioonile alluda, vaid on võimalik neist väljaspool seistes proovida sünteesida viljakamaid jooni ja luua midagi uut, aga tingimata eesti keeles. Näiteks [[inglise keel]]es pole kunagi võimalik astuda [[ladina keel|ladina]] tüvedest välja, see on raske isegi siis, kui püüda kasutada ainult anglosaksi sõnatüvesid. Ent seetõttu on nende kreeka filosoofia tõlked fataalselt skolastilised. Selliseid probleeme aga eesti keelel ei ole – kreeka mõttega saab suhelda loomulikult.

* [[Inglise keel]] kui keel on rahvusvahelises suhtluses nii ära suretatud, et kardan: ta ei ärka enam ellu. Kasutada teda praegu muidugi saab, aga temasse ei suhtuta austusega.

* [[Ülikool]]iÜlikooli tuum on ikkagi kahe inimese, üliõpilase ja õppejõu suhe. Muu tuleb selle järel. Õppimise ja õpetamise eest vastutavad need kaks poolt: ühel on huvi, teisel teadmised ja kogemused, soov neid jagada. Seepärast tuleb küsida alati kõigepealt nendelt, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma. Muidu [[haridus]] ei teostu, tahtku riigid ja struktuurid ükskõik mida.

* [[Teadus]]t on pikka aega korraldanud inimesed, kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka [[ülikool]]iülikooli­del endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrin­ne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad uskuda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda oma partnerist, et ta ei oska lugeda.

* Kui praegu näiteks otsida ülikoolidest inimest, kes võiks kirjutada põhjaliku jä­relsõna mõnele saksa kirjanduse klassi­kalisele teosele või kes põhjendaks süga­vama süstemaatikaga, miks 12. sajandi autori [[Bingeni Hildegard]]i ladina keelest tõlgitud kirjavalik, mis äsja ilmus akadee­milise väljaandena, on nii aktuaalne Ees­ti mõtteruumis, et tiraaž müüakse len­nult läbi, siis leiab võrkudest üks kaks võimalikku inimest, aga need on nii koormatud õppetöö ja projektidega, et neil kahtlemata ei ole võimalik seda teha. On toimunud tubli lageraie, kus on püsti jäänud mõned puud[[puu]]d – ja seda peaaegu kõikides humanitaarteadustes, mida ei toeta nn rahvusprofessuurid. Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühis­kond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõu­tult ideed[[idee]]d, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus.

* Tinglikult võiks teadusi liigitada kolmeks: 1) väline maailm – füüsikaline, bioloogiline jne; 2) inimese vaimne maailm – kõik filoloogiad, mõttelugu, [[religioon]] jne; 3) kaht sfääri ühendavad teadused – meditsiin, majandus, IT. Muidugi on see tinglik, sest inimene sõltub sellest kõigest, teatava kombinat­sioonina. Ometi on ta ainus subjekt, kelle­le kõike seda vaja on. Ent kui vaimne geneetika välja jätta, nagu Eestis on tendents, hakatakse poliitikas[[poliitika]]s inimest käsitlema hoopis bioloogilise objektina, kes lihtsalt sööb ja paljuneb, turuvarbla­sena, kes sünnist surmani tülitab haigekassat. Kui vaimne geneetika välja jätta, pole ju mingit põhjust vältida sellist metsistumist, mida väljendab Süüria kodusõda.

* Õppimise ümber peaks alati jääma [[va­badusebadus]]e aura. Ülikoolistuudium peaks ole­ma nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, mil­lele elu ehitada.

* Antiikajast peale on teada [[tõde]], et kui midagi õpetatakse [[muusika]] abil, siis 1 + 1 ei ole 2, vaid vähemalt 3.

* Õpetamisviis võib ka väga hea õpiku muuta vastikuks, ja vastupidi: ka viletsa õpikuga võib saavutada häid tulemusi, kui [[õpetaja]] on hea.

* Olemuslik [[süü]] ja [[vajadus]] lunastuse[[lunastus]]e järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus[[Tartu]]s piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu [[igatsus]] lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest [[õppimine]] on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.

* [...] sellist muusikat, mida Suure-Jaani kiriku võrratul orelil[[orel]]il ette kantakse, ei ole inimene võimeline oma jõududest looma — see antakse, olgu helilooja [[Johann Sebastian Bach|Bach]] või Kreek.

* [[Eruditsioon|Erudiidid]] on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole, siis ei too üksikküsimuste käsitlemine [[rahu]]. On huvitav, et nüüdsel iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi, aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.

* [...] eskajal pidid meie mõistes gümnaasiumiõpilased – tollal seda nimetust ei kasutatud – [[kirjutamine|kirjutama]] [[ladina keeleskeel]]es värsis satiiri. Nad pidid jälgima inimesi: mis on hea ja mis on halb, mis neile ei meeldi. Niimoodi õppisid nad inimese omadusi jälgima ja teda karakteriseerima. Nende [[silm]] avanes. Ja kui sa panid selle kõik murdeeas värssi, siis kasvasid koos sellega ning õppisid inimest nägema ja mõistma. Minu arust oli see geniaalne. Peab pingutama! Loomulikult peab olema delikaatne – panema inimest pingutama selles, mis teda huvitab. Sest kui ala on vale, ei vii pingutamine inimest kuigi kaugele. Aga kui ala on õige, siis peabki olema väga raske. [...] Ma ei kujuta ette, et ilma pingutuseta saaks, aga kui pingutusele ei järgne naudingut, võib pingutus vastikuks muutuda. Pedagoogiline tarkus peitubki selles, kuidas saavutada, et pingutusele järgneks nauding.

* Huumori[[Huumor]]i tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste.