Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Marju Lepajõe''' (28. oktoober 1962 - 4. juuli 2019) oli eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.
 
* Sõnakunst on kogu aeg see [[hapnik]], mis elustab mõtteid ja tundeid. Ainult on vaja [[lugemine|lugemist]] alustada.
* Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate [[aeg]]adega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. [[Esteetika]] ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama [[inimene|inimest]]. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.
* Kui [[Euroopa]] koolides on sajandeid loetud [[Plinius noorem]]a kirju või [[Plutar­chos]]e "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma [[eesti keel]]de. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa [[dekadents]], millest on välja kasvanud haruldane nähtus – [[eesti kirjandus|eesti modernne kirjandus]].