Manfred Kyber: erinevus redaktsioonide vahel

"Väikese Veronika kolm küünalt[[küünal]]t: lugu ühest lapsehingest selles ja teises ilmas" on filosoofiline [[muinasjutt]] täiskasvanutele.

* Sinu maine [[keha]] pole midagi muud kui kleit, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina [[ise]].

* Me kõik [[magamine|magame]] klaasist kirstus.

* Raske öelda, kui palju erinevaid tundeid kõneleb ühe inimese hinges[[hing]]es – sageli ta ei tea seda isegi, kuuldes enda sees ainult ühte häält ega aima, et neid on palju.

* Oled sa kunagi mõelnud, kui raske on tegelikult elu jaatada? Enamik neist inimestest, kes meile sellest jutlustavad kui tervest maailmavaatest, ei jaata tegelikult [[elu]], vaid hoopis iseennast. Elu nad eitavad – kas nad muidu peaksid [[sõda|sõdu]], tapaksid loomi[[loom]]i ja raiuksid maha terveid metsi[[mets]]i? Elu jaatada tähendab jaatada kõike elavat, leida oma koht teiste olevuste seas nende ühises vennalikus eksistentsis.

* Kui ma pistan [[seeme|seemne]] mulda[[muld]]a, siis see kasvab ja muutub aina suuremaks, sellest moodustuvad vars, lehed, pungad ja [[õis]], mis peidab endas jälle uusi seemneid. See kõik on juba praegu seemne sees olemas, see on lille[[lill]]e [[mõte]], mis saab ainelise kuju, ja samamoodi on kõik elav Jumala mõte ning jääb selleks ka siis, kui aine ja tema erinevad vormid lagunevad. Mõtteline olemus on ehtne, ja see, mis sellest moodustub, on ainult mõtte erinev väljendus.

* Selles elus teatakse haruharva, kas keegi kannab maski[[mask]]i või on selle eest võtnud. Ja millal kanname ise maski ning millal mitte? Elu karneval on pöörane [[tants]]. Me naerame ja nutame, loodame ja eksime, vihkame ja armastame selles kirevas ringmängus, aga kas me tunneme ennast ja teisi? Maske on nii palju, kes suudaks nende rägastikus teed leida?