Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel

* Et tõlkekirjanduse üle peaaegu üldse ei reflekteerita ei ajalehtedes, ajakirjades ega Rahvusringhäälingus, on armetu [[fakt|tõsiasi]]. Nähtus on korrelatsioonis ka humanitaarteadustega, kus retsensioonid perioodikas on pigem juhuslikud. See olukord mõjub halvavalt kogu [[ühiskond|ühiskonna]] vaimuelule, sest see tähendab ideevahetuse lakkamist. Ka [[teadus]] ei arene, kui uusi uurimusi ei paigutata senistesse mõttevõrkudesse. /.../ Ideaalis tuleks iga tõlkeraamatut analüüsida nii maailmakirjanduse ja lähtekirjanduse seisukohalt kui ka eesti kirjasõna seisukohalt, artiklitena, esseedena, kolumnidena, repliikidena – igas vormis. Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine [[raamat]] võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele [[müra]] ning mürale järgneb [[tühjus]].

** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/sonakunst-ja-mura/ Sõnakunst ja müra] Sirp, 07.06.2019

 

* Üks efektiivsemaid seminare [[Tartu ülikool]]i ajaloos on olnud mu meelest enne II maailmasõda [[Alexander von Bulmerincq]]i süüria keele tunnid, kus käisid enamasti ainult kaks õpilast: [[Uku Masing]] ja [[Arthur Võõbus]].

* Ülikooli tuum on ikkagi kahe inimese, üliõpilase ja õppejõu suhe. Muu tuleb selle järel. Õppimise ja õpetamise eest vastutavad need kaks poolt: ühel on huvi, teisel teadmised ja kogemused, soov neid jagada. Seepärast tuleb küsida alati kõigepealt nendelt, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma. Muidu [[haridus]] ei teostu, tahtku riigid ja struktuurid ükskõik mida.

** [[Mihhail Lotman]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haridus-vajab-nii-sugavust-kui-ka-paindlikkust/ Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust] Sirp, 18.01.2019 (vestlusring)

 

* [[Teadus]]t on pikka aega korraldanud inimesed, kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka ülikooli­del endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrin­ne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad uskuda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda oma partnerist, et ta ei oska lugeda.

* Õppimise ümber peaks alati jääma [[va­badus]]e aura. Ülikoolistuudium peaks ole­ma nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, mil­lele elu ehitada.

** [https://fp.lhv.ee/news/5246413?locale=et Laureaat Marju Lepajõe], LHV ajakiri Investeeri, 1/2018 (veebis 02.03.2018, intervjueeris Tiit Efert)

 

* Tõesti, omast kogemusest ütleksin: ükskõik mis teemaga tegelema hakata, ikka jõuab lõpuks [[teoloogia]]ni.

* Akadeemiliselt oleks vaja juurde eriti XVI—XVII sajandi teoloogia uuri­jaid. See aga eeldab ladina ja saksa keele head oskust, samuti mõtteloo tundmist sügavamal tasemel, mis ei tule kiiresti. Ülikoolis peavad õpingud aga toimuma nii kiiresti, et arugi ei saa, ja seetõttu tuleb rasked distsipliinid ja teemad, mida tegelikult on vaja, kõrvale jätta. Ei ole ka töökohti, kus noor teadlane saaks küpseda, kui see ei sobi mingi kitsa teemaga, millele on võimalik granti saada. Uurimisinstituudid, kus saaks mõttelooga avaramalt tegelda, on Eestis sisuliselt likvideeritud, järelikult peaks ülikool olema see koht, kus saab süveneda, või peaksid sellised teadustöökohad olema akadeemiliste raamatukogude juures — seal on seda vaja igapäevases töös kogudega —, aga teaduse korraldajad ei ole altid arvestama nende vajadustega. [...] Minu meelest vajab Eesti hilishumanismi uuringute interdistsiplinaarset instituuti. Omast kogemusest võin öelda, et selle perioodi mõtte- ja kirjanduslugu on erakordselt köitev uurimisobjekt, kusjuures väga perspektiivikas, sest uurimata allikaid on lihtsalt tohutult.

** [http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017

 

* [...] see probleem, et ise tahetakse kirjutada, kuid ei loeta, on küll totaalne. See puudutab minu arust kogu humanitaariat. [...] Asi on ka selles, et praegu valitseb angloameerika artiklikultuur. Artiklis ei peagi tegelema probleemi pikalt põhjendamisega, mis eeldab põhjalikku lugemust, vaid peab asuma kohe asja juurde. Seepärast on täiesti ära kadunud probleemi ajalooline analüüs või on see ülimalt väike. Seevastu Saksa traditsioonis pead põhjalikult tegelema probleemi ajalooga, minema vähemalt sada aastat tagasi, kõik läbi lugema – see on elementaarne, nii saad põhjendada oma teemat. Kuid artiklisse sadat aastat ei kirjuta, seal on kõik nopetena. Nii et see puudutab üldisemat akadeemilist kultuuri, siin ei saa ainult noortele etteheiteid teha.

* Ega arutlemisoskust kusagilt mujalt kui kirjandusest saa. Me võime ju arutada praktilisi asju, kuidas parki koristada või liiklust korraldada, aga sealt ei teki midagi sellist, mis hakkab hinge avardama ja mille tõttu hing kasvab. Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva.

** Priit Pullerits, [http://pluss.postimees.ee/4226893/religiooniloolane-marju-lepajoe-rahvuslikkust-tuleb-jaatada-ja-selle-ule-uhke-olla?_ga=2.29151353.453925824.1504261063-1750293588.1467277196 Religiooniloolane Marju Lepajõe: Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla], Postimees, 1. september 2017

 

* Tõepoolest, võib näha, kui sageli lõpevad [[sümpoosion]]id hingelise segaduse ja mõttelise tühjusega - sest puudub [[vein]]. Harva esineb konverentse, kus veinipudelid avataks kohe hommikul. Kuid see on viga! Sellistel sümpoosionidel kõrgemate sünteesideni ei jõuta.

** [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:195293/179975/page/7 Sümpoosioni mõistest] Akadeemia 4/2014, lk 6-7

 

* Eesti [[talupoeg]]lik eluvaade ja [[antiikfilosoofia]] sobivad miskipärast hästi kokku. Veetsin lapsena palju aega maal ja mäletamistmööda juba keskastme koolilapsena vaatasin lavka järjekorras istudes, et eesti talumehed on ikka täitsa sokraatilised, mitte sõnaohtruselt, vaid viisilt, kuidas asju arutatakse.

** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/antiikkultuuri-ja-kristlust-ei-pea-vastandama/ Antiikkultuuri ja kristlust ei pea vastandama], Jaan Lahe intervjuu Marju Lepajõega, Sirp, 30. märts 2012

 

{{Vikipeedia|Marju Lepajõe|Marju Lepajõe}}