Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
18. rida:
* [[Teadus]]t on pikka aega korraldanud inimesed, kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka ülikoolidel endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrinne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad uskuda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda oma partnerist, et ta ei oska lugeda.
* Kui praegu näiteks otsida ülikoolidest inimest, kes võiks kirjutada põhjaliku järelsõna mõnele saksa kirjanduse klassikalisele teosele või kes põhjendaks sügavama süstemaatikaga, miks 12. sajandi autori [[Bingeni Hildegard]]i ladina keelest tõlgitud kirjavalik, mis äsja ilmus akadeemilise väljaandena, on nii aktuaalne Eesti mõtteruumis, et tiraaž müüakse lennult läbi, siis leiab võrkudest üks kaks võimalikku inimest, aga need on nii koormatud õppetöö ja projektidega, et neil kahtlemata ei ole võimalik seda teha. On toimunud tubli lageraie, kus on püsti jäänud mõned [[puu]]d – ja seda peaaegu kõikides humanitaarteadustes, mida ei toeta nn rahvusprofessuurid. Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühiskond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõutult [[idee]]d, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus.
* Tinglikult võiks teadusi liigitada kolmeks: 1) väline maailm – füüsikaline, bioloogiline jne; 2) inimese vaimne maailm – kõik filoloogiad, mõttelugu, [[religioon]] jne; 3) kaht sfääri ühendavad teadused – meditsiin, majandus, IT. Muidugi on see tinglik, sest inimene sõltub sellest kõigest, teatava kombinatsioonina. Ometi on ta ainus subjekt, kellele kõike seda vaja on. Ent kui vaimne geneetika välja jätta, nagu Eestis on tendents, hakatakse [[poliitika]]s inimest käsitlema hoopis bioloogilise objektina, kes lihtsalt sööb ja paljuneb, turuvarblasena, kes sünnist
* Edujutt lapsepõlves tähendab sageli raskeid psüühilisi probleeme hilisemas elus. Edu on meeldiv ja innustav, aga see peaks olema seotud iseenda ületamisega mingis heas suunas, mida on hiljem võimalik nautida – tunda, et oled parem kui varem ja et sa tegelikult teostasid seda, mis sinus juba oli. Edu on avardumine.
* Peaks tegema vahet, mis on [[elu]] ja mis on [[sport]]. Kui elada ainult saavutusest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik, aga elu on alati uus.
* Kahtlemata võib ilmneda varakult näiteks ärivaist, aga
* Õppimise ümber peaks alati jääma [[vabadus]]e aura. Ülikoolistuudium peaks olema nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, millele elu ehitada.
** [https://fp.lhv.ee/news/5246413?locale=et Laureaat Marju Lepajõe], LHV ajakiri Investeeri, 1/2018 (veebis 02.03.2018, intervjueeris Tiit Efert)
| |||