Viimne linn: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 99 baiti ,  2 aasta eest
resümee puudub
PResümee puudub
Resümee puudub
 
* kui ma esimest korda kuulsin [[Jeruusalemm]]a kuninganna Maria nime, arvasin, et jutt on [[Neitsi Maarja|Pühast Neitsist]], ja ma ei suutnud kuidagi mõista, et kristlikud rüütlid temast halvakspanevalt ja pilgates rääkisid. Kes muu kui Jumalaema ise oleks olnudki väärne Jeruusalemma krooni kandma. /---/ Mis õigus oli [[Küpros]]e kuningal Hugol nõuda trooni, mis kuulus Taevasele Kuningannale? (lk 38)
* [[Jumal|Kõigekõrgema]] [[plaan]]i, mida ta teostab oma äravalitud vürstide ja vaimulike isandate kaudu, ei saa minusugune kunagi täies ulatuses näha. Ja ma kahtlen, kas isegi selle maailma suured seda alati näevad. Rääkimata sellest, et [[Jumal]] ka pimedaid paganaid oma tööriistaks võib kasutada, mida ma ikka enam kaldun uskuma. (lk 112)
* [Guillaume de Montepervier:] Aga ma olen tundnud üht Hohenstaufenit, kellest uskusin, et ta tõepoolest on väärt Jeruusalemma krooni kandma, ja see oli laps-kuningas Konradin. Sest ma arvan, et kui Jumal kellegi kätte usaldaks Püha Maa tagasivõitmise, siis peaks see olema puhta südamega noormees, keda ei juhi [[ahnus|võimuahnus]] ja omakasu, mis juhib kõiki teisi vürste. (lk 133)
* [Guillaume de Montepervier:] Kui ma andsin vande Templi vendade ordule, siis on see vanne maksev ainult meie tõelise läänihärra [[Jeesus]]e Kristuse, aga mitte mõne maapealse kuninga ees, kelle toetamist meie suurmeister targaks peab. (lk 134)
* Nii paljugi, mis meile olevikutunnil[[olevik]]utunnil võib tähtis paista, osutub hiljem üsna tühiseks, kuna paljud väikesed asjad, mis kannavad endis tulevaste sündmuste seemet, meie silmade ees hoopis varjule jäävad. (lk 138)
* Ma ei ole tahtnud nimetada palju [[nimi|nimesid]], mitte sellepärast, et nad poleks väärt tulevaste põlvede [[mälestus]]t, vaid mõeldes lugejale, keda võõrad nimed hirmutavad, kuna ta neid ei jõua korraga meelde jätta ja ütleb: "Mis lähevad mulle korda võõrad nimed ja võõrad inimesed, kes juba ammugi on surnud! Mul on küllaltki tegemist, et elavate inimeste nimesid meeles pidada." Ja ta ei mõtle kunagi sellele, et nii tema ise kui ka kõik teised, kelle tundmist ja teadmist ta täna tähtsaks peab, homme sellessamas suures nimestikus seisavad, mida alles viimsel kohtupäeval raamatust ette loetakse. (lk 148)
* [Isa Laurentius:] "Mulle tundub koguni, et see ainus [[õlipuu]] siin on rohkem väärt kui kogu Akkoni [[linn]], sest selle [[puu]] on Issand ise loonud, aga linna on inimeste käed ehitanud. /---/Esimeste ristisõitjate ajal oli see puu niisama suur kui praegu, sest see on kindlasti rohkem kui tuhat aastat vana ja on näinud aega, mil meie Õnnistegija ise siin rändas. Võib-olla on Tema enda käed selle otsast vilja noppinud. /---/ ka Jumala riik on nagu õlipuu, mis aegamööda ja iseenesest kasvab. Meie viga on, et me tahame seda ehitada nagu linna või kirikut ega mõista, et tuhat aastat on Tema silmis nagu üks päev." (lk 150)
* [Isa Laurentius:] "[[Püha Johannese ordu]] pidi aitama haigeid ja vaeseid, aga mitte lahinguväljal kuulsust otsima. Aga varsti oli ta ahnitsenud enda kätte ühe maatüki teise järel, kuna need, kes seda maad harisid, õppisid tundma ainult ülevaatajate piitsa, mitte aga risti, mille ees kõik naisest sündinud on üheväärsed. Kus on nüüd see maa? Seal, mägede taga, uskmatute käes, kes vingutavad sama piitsa, mille põgenevad hospitaliidid maha jätsid." (lk 152)
* Olen juba varem öelnud, kuidas ma juba lapsest[[laps]]est saadik olen olnud kodumaata. Nüüd tundsin korraga, et mul kunagi isegi [[kodu]] polnud ja et Templi võimas hoone oli tõepoolest ainult telk, mis ajutiseks peatumiseks püstitatud. Ja ma küsisin eneselt, mis oli õieti meie peamine ülesanne — kas Püha Haua tagasivõitmine või nende paljude õnnelikkude kodude kaitsmine, mis olid kasvanud Akkoni müüride vahel niisama mõtlematult ja pahaaimamatult nagu Jumala lilled[[lill]]ed väljal. (lk 157)
* Templivennad ja ilmalikud rüütlid, kes siia olid pääsenud, olid juba asunud oma kohale müüridel ja tornides. Tempel oli suletud ja valmis ennast kaitsema viimse [[veri|veretilgani]]. Ja nende hulgas, kes siia olid päästetud — või vangistatud —, olin ka mina, üksik hospidalirüütel, oma võõras veripunases sõjamantlis. (lk 275-276)
* ''Kuigi ma juba lapsena kalapüüki armastasin ja meeleldi kalurite hulgas viibisin — sellestki olen Sulle rääkinud —, tundsin nüüd sellest uut ja sügavamat rõõmu. Nende lihtsate inimeste hulgas mõtlesin külameestele, kes Geneetsareti järve kaldal noota vedasid enne kui Issand neid kutsus ja inimeste hingi[[hing]]i püüdma saatis. Ja mul tuli imelik [[mõte]], et kogu mu [[elu]] pole rohkem väärt olnud kui nende inimeste oma, kes siin vaiksel viisil oma peatoidust teenivad. Ei ole ju ka mina ühtki hinge Issanda juurde toonud, ühtki eksinud lammast[[lammas]]t õhtuks koplisse kandnud.'' (lk 305)
* ''Aga nüüd olen minagi hakanud päeva ootama, mil ma jälle näen kõiki vendi, kes on ees läinud. Siis näen ka Sind, armas [[sõber]], ja võin Sulle kõigest palju pikemalt rääkida. Mul on isegi tunne, et ma siis jälle näen Akkonit, mis maa pealt on hävitatud, ja see linn on just niisugune, nagu ma seda esimesel hommikul[[hommik]]ul [[meri|merelt]] nägin. Seal on vend Guy ja vend Thomas, isa Laurentius ja vend Roger. Vend Philippe näitab mulle uhkusega oma aeda[[aed]]a. Ja mu kannupoiss Daniel tuleb mulle vastu ja ütleb oma kavala naeratusega: "Keegi ei ole surnud. Surma[[Surm]]a ei olegi."'' (lk 306)
* ''Südamerahu, mida tõe nägemine kõigutab, ei ole ise tõeline. Minugi tee ei ole veel lõppenud, kuigi ma arvasin koju jõudnud olevat.'' (lk 307)