Valdur Mikita: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
8. rida:
* [[Keel]] jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna [[progress]] põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole [[ajalugu|ajaloo]] vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid (ringhääling). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti [[idee]]d, mida vaikse sõnaga peale hakata.
* Meil pole vist ühtegi dendraariumi, kuhu oleks kokku kogutud kõik pärismaised [[puu]]d ja põõsad. Keegi rahvusmeelne loodusesõber võiks ühe sellise luua. Kui inimene, kes seal siis tulevikus kõnnib, kasutab oma keeles üksnes põlistüvesid, kas siis saab temast tõeline eestlane, uus Tamm-Saare? Kas keeleaias põlistüvede vahel kõndiv inimene jõuab viimaks keelekoju, loob uue tüviteksti?
* Häälikuliselt ajendatud [[sõna]]de üks iseloomulikke tunnuseid on see, et neil on kaunikesti hämaravõitu [[tähendus]]. Ideofoonid jäävad käibele keele nendes osades, mis on mõeldud kajastama just hajuvat tähendust. Maailma hämarate osade jaoks on selline keel täpne. Sellised sõnad kannavad midagi, mida võiks nimetada eksimõistmise võluks. Vahest teeb see ka [[eesti keel]]es mõtlemise nii mõnusaks ja avaraks – ja teinekord ka ebatäpseks. Eesti [[filosoofia]] on omamoodi jõukatsumine Werner Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Ühest otsast vaadates võib see meile paista nagu kvantfüüsika, teisest otsast jällegi nagu külamüstika.
* Kiri sünnib keha liikumisest. [[Kirjutamine]] on somaatiline praktika. Kui me seda [[usk|usume]], oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate [[kultuur]]ist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014
* Sajandite vältel on Eesti alal olnud väga erinevaid valitsusi, kuid need on kõik olnud omamoodi vari- või nukuvalitsused. Tegelik [[võim]] on siin ikka kuulunud pigem
* [[Jalgratas]] pole mitte niivõrd liikumisvahend, kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud n-ö Ereljukase-ajuga. (lk 50)
* Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. [[Jõgi]] puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud [[Lao-zi|“Daodejing”]], mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume [[vesi]] voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole. (lk 124)
** Lingvistiline mets. Välgi metsad 2013
* Eesti
* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad reptiilidelt. Reptiilide leiutised on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - [[rõõm]] ja üllatus on juba imetajate leiutised. Näib, et evolutsiooni pime kellassepp liigub siiski vaikselt hingelise eldoraado suunas. (lk 165)
** Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi metsad 2015
| |||