Kiwa: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Kiwa''' (kodanikunimega Jaanus Kivaste; sündinud 11. septembril 1975) on eesti kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat, kirjastuse ;paranoia asutaja. * Kui poolt diskurs...'
 
Resümee puudub
6. rida:
** Raamatust "Psaiko"
 
* Seened[[Seen]]ed on inimriigile palju lähemal kui taimedele][[taim]edele.
* Kogumiku ["Seeneriik on lähedal"] eellugu on juunis ilmunud raamatust "Psaiko" pärit dada-lühis "Sa lõpetad Elvas", mis sai kiirelt üldrahvalikuks vandenõuks. "Elva" all võiks mõelda pigem sisemist Elvat.
* Inimseened ise on seene-jäämäe väike osa, kui parafraseerida prof Vooglaidu.
** Intervjuust: Pille-Riin Larm [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pealelend-kiwa/ "Pealelend: kiwa"] Sirp, 14.08.2014
 
* Kui sotsiaalne diskursus tähendab pelgalt õõvastava ajalehenupu ja formaalselt ekspressiivse pintslilöögi abielu, siis jääb maal maaliks seina "kunstipäraselt" kaunistava objekti tähenduses. Ja selline maal ei liigu situatsionistidelt päritud loosungi «][[kunst] peab maailma muutma» raamidest ega realiseeru galeriiseinte vahelt väljapoole.
** Näitusearvustus [https://tartu.postimees.ee/1998765/soome-noorkunstnik-heiastab-oma-maailma Soome noorkunstnik heiastab oma maailma] Postimees, 11. veebruar 2003
 
* 90ndatel oli üleüldine olukord vähem fikseeritud kogu [[ühiskond|ühiskonnas]], kui praegu peale nullindate uuskonservatismi. Seega oli meediakaaperdamine ja meedia kui tasuta lõuendi kasutamine loogilisem.
:Kuskil aastatel 1996 kuni 2007 olin meedia suhtes kriitiline, mille pöörasin meediahoora poosiks. Meediagräffitiks. Samuti oli meedia tollasel kujul ühiskonna jaoks uus nähtus ja ükski teine kunstnik mulle teadaolevalt sellega siis ei suhestunud.
:EKKM-i 1995 näitus meenutas, kui piinlikult naiivsed osad tollased võitlevad positsioonid ikka olid. Näiteks maalikunstnikud, kes vastandasid ennast kontseptualismile, saamata aru, et nad on ise kontseptualistid, kuna idee "puhtast maalist" on ise ju kontseptsioon.
* Seda, et meedia kommertsialiseerumisprotsess kunstiretseptsiooni represseerib, ma ei usu. Kui kellelgi on olulisi mõtteid, küll ta neile väljundi leiab. Päevalehed ja muu meedia on kunsti suhtes täiesti positiivselt meelestatud, järeldan seda sellest, et olulisi näituseid on ebaolulised kirjutajad siiski kajastanud. Samuti ma olen oma meediaprojektiga tõestanud, et kunstil on võimalik sekkuda meediasse Kroonikast Akadeemiani.
* Nothingoloogia ehk "eimiskindus" uurib ja analüüsib seda, kuidas eimiski, tühjus ja olematus ilmnevad.
* "Igavene [[noorus]]" on alkeemiline [[idee]]. Kuidas seda mitte säilitada? Elada liiga palavas kliimas[[kliima]]s, kus [[liha]] roiskub, mitte teada saladust[[saladus]]t, et kommunism võidab, marineerida iseenda ideoloogilises idiotitismis, omada peas[[pea]]s auku[[auk]]u, kust liiva välja pudeneb. Bioloogilise vanuse ja [[aeg|aja]] mõõde üleüldse on liiga üle tähtsustatud.
** Intervjuust: [[Mari Kartau]] [https://kultuur.err.ee/307926/kiwa-vahendustegevusena-ei-erine-kunst-meediast Kiwa: vahendustegevusena ei erine kunst meediast] ERR, 09.09.2015
 
==Manifest "Tagasi keskaega"==
2015. aastal saatis Kiwa Eesti Rahvusringhäälingule manifesti reaktsiooninereaktsioonina [[Poola]] holokaustikunsti poliitliselepoliitilisele tsenseerimisele Tartu Kunstimuuseumis.
 
* Autor/allikas: ERR
29. rida:
 
* Taibates põhjuslikkust, muutub küsimus vastuseks.
: Esiteks ajame omavahel kaklema kirjanikud, siis filosoofid[[filosoof]]id, siis [[juut|juudid]].
: Kõigi kaklus kõigiga on kaasaegse meelelahutuse absoluutne vajadus.
 
* [[Reaalsus]] leiab aset enne representatsiooni.
: Nagu [[öö]] enne ärkamist.
: Ühelgi pildil ei saa reaalsus aset leida ja ükski pilt ei saa äratada ühtegi elutervet tungi selles, kes seda ei vaja. Pealegi ei ole ükski pilt ihavaba.
 
* [[Eetika]] on sügavalt küpsenud norm, mida ei saa seadusega[[seadus]]ega juurutada. Inimvaimul või tajuval, kogemusi akumuleerival subjektil on siin reaalsuses kolm omadust: õppida, kommunikeeruda ja oma teadvust [[teadvus]]t arendada. Ainuke piir on sinu või minu võime oma teadvuses reflektsioone luua või mitte.
 
* Katsetesse loomingulis-analüütilist kultuurireflektsiooni kriminaliseerida tuleks suhtuda täie tõsidusega.
: Muidu läheb nii, et algul lasete Kõusaare filmi ära keelata, siis Raul Meele teosed, Kaplinski juuniori teksti, Kivisildniku luuletuse, Ruitlase blogi, siis KGB töötajal reivi, panete Kenderi vangi, põletate muuseumi[[muuseum]]i maha ja kui ükskord teid ennast ära keelatakse ja maha põletatakse, siis ei ole keegi teid kaitsmas.
 
<poem>
48. rida:
</poem>
 
* Mida pean kodanikuna tegema, kui näen, et meie [[riik|riigis]] kirjandust ja kunsti kriminaliseeritakse?
: Selmet Kapo töötaja muuseumi saata, oleks võinud koolitada mõne poliitiku[[poliitik]]u, kes suudaks kommunikeerida [[naaber|naabritele]] end millegi muu kui pisikese tigeda natsipäkapikuna.
 
* Miks eeldatakse, et kunsti ja kirjanduse teemadel võib teadjana sõna võtta igaüks – sama hästi võiksid asjatundmatud käsulaudadega viibutades võtta sõna teemal, miks teadlased järjekordselt avastasid / ei avastanud Higgsi bosonit või Maxwelli errorit. Kahtlemata tuleks ka läbi vaadata kogu rockmuusika alates biitlitest ja varasest Elvisest Napalm Deathi ja MetatölliniMetsatöllini, sest tegu võib olla satanistliku sõnumiga ja kirik on ikkagi [[muusika]] suhtes ülimuslik nagu kriminaalsus sõnavabaduse[[sõnavabadus]]e suhtes.
 
* [[Luule]] on keele[[keel]]e anarhia ja punk on filosoofi [[naer]].
 
<poem>