Franz Kafka: erinevus redaktsioonide vahel

* Kõige kaunim minu uru juures on aga tema [[vaikus]]. See on küll petlik. Ta võib korraga katkeda ja kõik on läbi. Esialgu aga on ta veel olemas. Ma võin tundide kaupa oma käikudes hiilida ega kuule muud kui vahel mõne pisiloomapisi[[loom]]a krabinat, kelle ma siis ka kohe hammaste vahel maha rahustan, või mulla nõrisemist, mis näitab mulle kätte vajaduse midagi parandada; muidu on vaikne. Metsaõhk lehvib sisse, on ühtaegu soe ja jahe. Mõnikord sirutan ma end välja ja ringutan käigus mõnust. Liginevat [[vanadus]]t silmas pidades on kena, kui sul on säärane urg, et sul on katus pea kohal, kui algab [[sügis]]. Iga saja meetri järel laiendasin käigud väikesteks ümarsoppideks, seal võin ma end mugavalt kerra tõmmata, iseenda vastas sooja leida ja puhata. Seal magan ma magusat rahu-und, rahunenud iha, saavutatud majavaldus-sihi magusat und. /---/ Vaene rändur, kes on ilma [[kodu]]ta, maanteedel, [[mets]]ades, parimal juhul lehehunnikusse või kaaslaste karja pugenud, kogu taeva ja maa hukatuse kätte jäetud! Mina leban siin igast küljest kindlustatud sopis - rohkem kui viiskümmend on seesuguseid mu urus - ning hämarolekus või teadvusetus unes mööduvad mu tunnid, ma valin neid oma suva järgi.

* K. kustuvad silmad[[silm]]ad nägid veel, kuidas härrad otse tema [[nägu|näo]] kohal, põsk vastu põske, lõppu jälgisid. "Nagu [[koer]]!" ütles ta, ja oli, nagu jääks [[häbi]] temast kauem elama.

* Ma ei tea mida kirjutada, uitan ainult siin ridade vahel ringi, Teie silmade [[silmvalgus]]ade valgusee all, Teie [[suu]] hingeõhus...

* Seegi ei ole tegelikult [[armastus]], kui ma ütlen, et oled mulle kõige armsam; armastus on see, et Sina oled mulle see [[nuga]], millega ma endas sorgin.

* [[Öö]]sse süüvida. Nagu mõnikord [[pea]] kumarasse lastakse, et mõttesse süveneda, nii täielikult öösse süüvinud olla. Ümberringi magavad inimesed. Väike kometimäng, süütu enesepettus, et nad magavad majades[[maja]]des, kindlates voodites, kindla katuse all, siruli või kägaras madratsi peal, sõba all, teki all, tegelikult on nad kokku sattunud nagu kunagi tookord ja nagu hiljemgi metsikus maakohas, väeleer lageda taeva all, lugematu hulk inimesi, musttuhat, rahvas, külmal maal külma taeva all, end pikali visanud sinna, kus enne seisti, laup vastu käsivart, nägu maadligi, rahulikult hingates. Ja sina oled ärkvel, oled üks valvajaist, leiad lähima neist, viibutad enda kõrvalt haovirnast leitud põlevat puuoksa. Miks sa valvad? Üks peab ärkvel olema, on öeldud. Üks peab olemas olema.

* Kui ma oma tööga[[töö]]ga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel [[ülitundlikkus]]est ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.

: Samuti olen ma lugenud, et ülitundlikele inimestele on [[õiglus]] väga oluline, nad ei suuda taluda ebaõiglast kohtlemist, ka mitte seda, kui kedagi teist ebaõiglaselt koheldakse. Kafkal oli see samuti nii, ta tahtis ebaõigluse korral kohe sekkuda. Sellistele inimestele on aga samuti omane, et kui nad tunnevad end n-ö nurka surutuna või on mingis pingeolukorras, ka näiteks enne mõnda eksamit, siis ilmnevad neil ootamatud jõuvarud, neis avaldub tugevus, mis on ka neile enestele ootamatu. Kui Kafkal oli näiteks vaja oma ametkonna eest [[Kohus|kohtusse]] minna, siis oli tal mõistagi meeletu, kujuteldamatu [[hirm]], ta ei maganud eelneval ööl silmatäitki, kuid järgmisel hommikul seisis ta kohtu ees, kõik laabus perfektselt ja ta võitis kohtuasja.

* Olen seda akadeemilistes töödes väga sageli kohanud, et inimesed lihtsalt ei oska kirjutada, ja see näeb hale välja ja paneb punastama. Olen alati mõelnud, kas nad tõesti ei näe ega taju seda tohutut erinevust. See alandlikkus, mida te nimetate, seisnebki selles, et ma olen pidevalt teadlik ja näen, kui palju parem on Kafka [[keel]] minu omast, aga see ei tähenda, et ma ei pingutaks pidevalt selle nimel, et see vahe oleks võimalikult väike. Kuid selle tasemeerinevusega tuleb elada ja seda aktsepteerida. Eeskätt Kafka täpsus ja pildikeel on need, milleni mina kunagi ei küüni.