Gulagi arhipelaag: erinevus redaktsioonide vahel

*Selle ülevaate puhul on kõige raskem algus. Nii sellepärast, et mida kaugemale aastakümnete taha, seda vähem on järele jäänud tunnistajaid[[tunnistaja]]id, mälestused[[mälestus]]ed on kustunud ja ähmastunud, kroonikaid aga pole või nad on luku taga. Kui ka sellepärast, et pole päris õiglane vaadelda siin ühes reas erilise kalestumise aastaid (kodusõda) ja esimesi rahuaastaid, kus oleks oodanud halastust[[halastus]]t.

*Kõik, kes olid jäänud okupeeritud territooriumile, tahtsid siiski elada ja tegutsesid ning võisid koos igapäevasega [[leib|leivaga]] teoreetiliselt välja teenida ka tulevase kuriteokoosseisu: kui mitte just kodumaa reetmise, siis vähemalt [[vaenlane|vaenlase]] abistamise. Aga praktiliselt piisas siiski sellest, kui märgiti okupeeritud territooriumil viibimine ära passi[[pass]]i seerias, kõikide arreteerimine poleks olnud majanduslikult otstarbekas – liiga laialdased maa-alad oleksid jäänud inimtühjaks. Üldise teadlikkuse tõstmiseks piisas sellest, kui istuma panna vaid mingi protsent – süüdlasi, poolsüüdlasi, veerandsüüdlasi ja neid, kes nendega ühel nööril pesu kuivatasid.

*Aga aja nõuded, nagu [[Stalin]] neid mõistis, muutusid, ja see ''kümme aastat'', mis julma [[sõda|sõja]] eelõhtul tundus olevat piisav, jättis nüüd, pärast maailmaajaloolist võitu, mannetu mulje.

*See [[Stalin]]i uus liin – et nüüd, pärast võitu fašismi[[fašism]]i üle, tuleb istuma panna energilisemalt, rohkem ja kauemaks kui kunagi varem – kajastus kohe poliitiliste puhul.

*Pärast suurt [[Euroopa]] segadust õnnestus [[Stalinil]] 1948. aastaks uuesti kindlalt kapselduda, lüüa peale madalam lagi ja tihendada selles suletud ruumid endine, 1937. aasta atmosfäär.

*Selgub, et sel julma mainega aastal rõhutas Andrei Januarjevitš (küll tahaks kohmata Jaguarjevitš) Võšinski nõtkeima dialektika vaimus (mida me ei luba ei riigialamaile ega nüüd ka elektronarvuteile, sest nende jaoks ''jah'' on jah ja ''ei'' on ei), et [[inimkond]] ei jõua iial absoluutse, vaid ainult suhtelise [[tõde|tõeni]]. Ja sellest lähtudes astus ta sammu, mida juristid polnud kahe tuhande aasta jooksul julgenud teha: et järelikult ei saa ka tõde, milleni jõutakse uurimisel ja kohtus, olla absoluutne, vaid ainult suhteline. Sellepärast ei saa me surmaotsusele alla kirjutades nagunii ''absoluutselt'', vaid ainult teatava tõenäosusastmega, mõnesuguste reservatsioonidega, teatavas mõttes veendunud olla, et me hukkame süüdlasi.

*Siit siis ülimalt asjalik järeldus: et pole tarvis aega raisata ja otsida absoluutseid süütõendeid (tõendid on kõik suhtelised) ja usaldatavaid tunnistajad (nad võivad ka üksteisele vastu rääkida). Süüd[[Süü]]d tõendavad asjaolud on ''suhtelised'', ligilähedased, uurija võib neid leida ka ilma tõendite ja tunnistajateta, kabinetist väljumata, "tuginedes peale oma mõistuse ka veel oma parteilisele vaistule, oma ''kõlbelistele jõududele''" (see tähendab täissöönud, väljamaganud ja läbipeksmata inimese üleolekule) "ja oma loomusele" (see tähendab sisemisele julmusele)!

*Kui tõesti oleksid ainult õelad inimesed, kes teevad kusagil õelaid musti tegusid, ning oleks ainult vaja nad meist, ülejäänutest, lahutada ja hävitada. Aga piir, mis lahutab head kurjast, läheb läbi igaühe südamest[[süda]]mest. Ja kes on valmis hävitama osakest omaenda südamest?

*Kuni üks süda elab, liigub see piir temas, kord rõhub peale rõõmutsev [[kurjus]], kord annab see ruumi koitvale headusele. Üks ja seesama inimene on eri eas, eri eluseikades hoopis erisugune. Vahel on ta lähedal saatanale. Ja vahel ka pühakule. Ainult [[nimi]] ei muutu ja selle arvele läheb kõik.

*Ideoloogia on see, mis annab kurjuse tegudele otsitava õigustuse ning kurjategijale vajaliku kestva kindluse. Seesama ühiskonnateooria, mis õigustab tema tegusid nii tema enda kui ka teiste silmis[[silm]]is, nii et ta ei kuule etteheiteid ega needmisi, vaid talle saab osaks kiitus ja austus. Sel moel leidsid inkvisiitorid endale tuge kristlusest[[kristlus]]est, võõraste maade vallutajad oma [[kodumaa]] vägevuse põlistamisest, kolonisaatorid tsiviliseerimismissioonist, natsid rassist, jakobiinid ja bolševikud võrdsusest[[võrdsus]]est, vendlusest ja tulevast sugupõlvede õnnest[[õnn]]est.

* [[Füüsika]] tunneb nähtusi, millel on iseloomulik lävi. Need on nähtused, mida ei eksisteeri, kuni pole ületatud mingi kindel, loodusele[[loodus]]ele teada olev, looduse poolt salakirja peidetud lävi. Liitiumi võib ükskõik kui kaua mõjutada kollase valgusega[[valgus]]ega – ta ei loovuta elektrone, aga vaevalt süttib nõrguke helesinine kiir – ja nad on väljas (fotoefekti lävi on ületatud)! Jahuta hapnikku[[hapnik]]ku alla saja kraadi, suru teda kokku kuidas tahes – gaas püsib, ei vannu alla. Aga niipea kui on saavutatud miinus sada kaheksateist – ta voolab, on vedelik.<br>Ilmselt on kurjusel samuti oma lävi. Jah, inimene kõhkleb ja viskeb kogu oma eluaja hea ja kurja vahel, ta libiseb, langeb, püüdleb jälle ülespoole, kahetseb, vajub uuesti pimedusse, aga kuni pole ületatud kurjuse lävi, on tagasipöördumine veel võimalik, ta kuulub veel meie lootuse piiridesse. Aga kui ta kurjade tegude kuhjumise või nende äärmuslikkuse tõttu või võimutäiuse najal astub üle läve – on ta inimkonnast lahkunud. Ja võib-olla ei ole tal enam tagasiteed.

*Kõige iidsematest aegadest saadik on [[õiglus]] inimeste silmis olnud kaheosaline kontseptsioon: voorus võidab ja kurjus saab karistada.

*Meil on õnne olnud, me oleme ellu jäänud ja ära oodanud aja, mil voorus küll ei võidutse, kuid talle ei kihutata ka alati koeri[[koer]]i kallale. Läbipekstud ja armetul voorusel on lubatud oma räbalates sisse astuda ning nurgas istuda – seni, kuni ta häält ei tee.

* Ent keegi ei julge lausuda sõnakestki kurjuse kohta. Jah, voorust mõnitati tõesti, aga kurjus ei olnud selle juures. Jah, nii ja nii mitu miljonit niideti maha – aga mitte keegi pole selles süüdi. Ja kui keegi piiksatab: "Aga kuidas jääb n e n d e g a, k e s...", tuleb vastus igast küljest, etteheitvalt ja algul sõbralikult: "Mis te nüüd räägite, seltsimehed! milleks vanu haavu[[haav]]u lahti kiskuda." (Koguni Ivan Denissovitši" ilmumisel protestisid sinikantidest pensionärid just sedaviisi, et milleks osatada ''laagris olnute'' haavu? Anti mõista, et just ''neid'' on tarvis säästa!) Pärast võetakse malakas appi: "Vait närakad! Jäite õigel ajal auku[[auk]]u ajamata ja nüüd on kari kokku rehabiliteeritud!"

*Kividel [[Kivi]]del, mis on laotud alusmüüri, on määratud ägada ja maa sisse vajuda, nemad ei krooni hoone tippu. Kuid need, kes mõttetult hüljatuna olid surma minnes seadnud oma [[pea]] ja ribid vastu selle sõja esimestele löökidele, et ära hoida võõra väe võitu, nemad ei tohtinud isegi auga alusmüüri maetud olla.

*Minu enda vanglasse[[vangla]]sse sattumise lugu paistis mulle tühine, ma ei leinanud enam oma mahakistud paguneid. See oli pelk [[juhus]], et mina ei sattunud sinna, kus olid olnud need mu eakaaslased. Ma mõistsin, et mu kohus on ka oma õlg nende ühise taaga alla toetada ja kanda, kuni viimanegi jõud otsa saab ja koorem meid maha rutjub.

*Ma tundsin nüüd, nagu oleksin minagi koos nende meestega Solovjovi koolmel, Harkovi rõngas või Kertši kivimurdes vangi langenud; käed selja taga, kandsin ma oma nõukoguliku uhkuse koonduslaagri okastraadi taha; seisin tundide kaupa pakase käes ootamas kulbitäit jahtunud ersatskohvi, ning jäin katlani jõudmata laibana maha; kaevasin 68. ohvitserilaagris (Suwalkis) käte ja katelokikaanega kellakujulist (ülalt kitsamat) auku, et ei peaks talve lageda taeva all veetma; ja minu juurde roomas nagu metsloommets[[loom]] teine vang mu kaenla alt alles sooja liha järama, kui ma jahtudes maas lamasin; ja [[nälg|näljast]] teritunud teadvuse[[teadvus]]e iga uus päev tüüfusebarakis või kõrvalasuva inglaste laagri okastraadi ääres, tõi mu surevasse [[aju|ajju]] ühe selgema mõtte: Nõukogude Venemaa on lahti öelnud oma surevatest [[laps|lastest]]. "Venemaa uhked pojad" kõlbasid talle, kuni nad tankide alla heitsid, kuni veel sai neid rünnakule ajada. Aga hakata neid vangis toitma? Ülearused suud[[suu]]d. Ja häbistavate kaotuste ülearused tunnistajad.

*Mõnikord me püüame valetada, aga [[Keel]] ei lase meil seda teha. Neid inimesi nimetati reeturiteks, kuid sellega ühenduses sündis keelevääratus – uurijate, prokuröride ja kohtunike keeles. Süüdimõistetud ise, kogu rahvas, kõik ajalehed kordasid seda viga ja jäädvustasid selle, kuulutades tahtmatult tõde: taheti öelda, et nad on reetunudreetnud Kodumaa, kuid mitte keegi ei öelnud ega kirjutanud isegi kohtumaterjalides teisiti kui "Kodumaa reeturid".

* [[Sõna]] oli öeldud! Nad ei olnud reetnud t e d a, nad olid t e m a reeturid. Mitte nemad, õnnetud, ei olnud Kodumaad reetunud, vaid arvestav Kodumaa oli reetnud nemad, ja koguni k o l m e k o r d s e l t.

*Esimest korda reetis ta nad andetult lahinguväljal – kui Kodumaa poolt armastatud [[valitsus]] tegi kõik, mis oli tema võimuses, et sõda kaotada: hävitas kindlustusvööndid, seadis lennukid[[lennuk]]id löögi alla, demonteeris tankid[[tank]]id ja suurtükid, võttis sõjaväelt arukad kindralid ja keelas armeedel vastupanu osutada. Sõjavangid oli need, kelle kehadega[[keha]]dega võeti vastu esimene löök ja peatati Wehrmacht.<br/> Teist korda reetis Kodumaa nad südametult, jättes nad vangi surema.<br/> Ja nüüd reetis ta nad alatult kolmandat korda, peibutades neid emaarmastusega ("Kodumaa on andeks andnud! Kodumaa kutsub!") ning heitis neile silmuse kaela juba piiril.<br/> Missugune miljonikordne alatus: reeta oma sõjamehed ja kuulutada siis just nemad reeturiteks?!

*[[Stalin|Geniaalse Strateegi]] lühike jäme sõrm saatis töntsilt [[kaart|kaardil]] roomates 1941. a. üheainsa liigutusega üle Kertši väina – mõttetult, ainult efektse uusaastateate jaoks – sada kakskümmend tuhat meie meest – peaaegu sama palju, kui venelasi üldse Borodino lahingus oligi – ja laskis neil kõigil ilma lahinguta sakslaste kätte langeda. Ja ometi ei ole miskipärast hoopiski tema reetur, vaid on nemad.

*Niisiis, missugused teed olid avatud vene sõjavangile? Seaduslik oli ainult üks – heita maha ja lasta end surnuks tallata. Iga rohuliblegi püüdleb hapra kõrrena [[elu]] poole. Ainult sina ei tohi – heida maha ja sure tallatuna. Hilja küll – aga sure nüüd, kui sa ei suutnud lahinguväljal surra, ja siis ei anta sind kohtu alla.

*[[Stalin]]i hullumeelsuse üheks põhitunnuseks oli spionomaania. Stalinile näis, et tema riik kubiseb spioonidest. Kõik hiinlased, kes elasid Nõukogude Kaug-Idas, said spioonide [[Paragrahv 58|punkti 58-6]], nad viidi põhjapoolsetesse laagritesse ja suretati seal. Sama saatus tabas ka Kodusõjast ostvõtnudosavõtnud hiinlasi, kui nad ei taibanud õigel ajal jalga lasta. Mitusada tuhat korealast saadeti välja Kasahstani, ikka sellesama kahtlustuse põhjal. Kõik Nõukogude kodanikud, kes olid kunagi viibinud välismaal, olid kunagi aeglustanud sammu "Inturisti" hotelli ees, olid kunagi sattunud ühele fotole mõne väljamaa näoga või ka ise mõnd linnahoonet fotografeerinud (Kuldväravat Vladimiris) – nad olid kõik süüdi sellessamas [[kuritöö|kuriteos]]. Kõik arvukad välismaa kommunistid, kes olid jäänud Nõukogude Liitu toppama, kõik Kominterni suured ja väikesed tegelased ühegi erandita, isiklikku eripära arvestamata, leiti olevat süüdi ennekõike spionaažis. Ja läti kütte, revolutsiooni algaastate kõige ustavamaid tääke, süüdistati samuti spionaažis, kui nad 1937. aastal kõik järjest istuma pandi. Näib, nagu oleks Stalin pea peale pööranud ja veel mitmekordistanud Katariina kuulsa ütlemise: ta eelistas pigem üheksasada üheksakümmend üheksa süütut vanglas määndada kui üheainsagi ehtsa spiooni minema lasta.

*Me [[unustamine|unustame]] kõik. Me ei mäleta olnut, [[ajalugu]], vaid ainult seda sissetambitud punktiiri, mida ongi tahetud lakkamatu tampimisega meie [[mälu|mällu]] taguda.