Stepihunt: erinevus redaktsioonide vahel

* [ja nii oli terve ta [[elu]] näide sellest, et] ilma [[armastus]]eta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isloeerituse ja [[meeleheide|meeleheite]] esile.

* Ja loomulikult ei taha nad [inimesed] mõtelda: nad on ju loodud elamiseks, ja mitte [[mõtlemine|mõtlemiseks]]! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa [[vesi|vee]] vastu ja kunagi ta ikka upub!

* Aga on selliseid [[aeg]]u, kus üks terve generatsioon satub kahe aja, kahe elustiili vahele, nii et ta kaotab igasuguse endastmõistetavuse, igasuguse moraali[[moraal]]i, igasuguse turvalisuse ja süütuse.

* Ah, raske on leida seda jumalajälge keset meie elu, keset seda nii väga rahulolevat, väga kodanlikku, väga vaimuvaest aega[[aeg]]a, nähes seda arhitektuuri, seda askeldamist, seda [[poliitik]]at., neid inimesi!

* [[Inimene]] pole ju mingi kindel ega püsiv vorm /.../, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne [[sild]] looduse[[loodus]]e ja vaimu[[vaim]]u vahel. Vaimu poole, [[Jumal]]a juurde kutsub teda seesmine ettemääratus - Looduse poole, ema juurde tagasi tõmbab teda tungivaim igatsus; nende kahe võimu[[võim]]u vahel vangub [[hirm]]ust värisedes tema elu.

* See võis olla ülim [[tarkus]] või lihtsaim naiivsus, kuid kes mõistab niimoodi [[hetk|silmapilgule]] elada, kes elab niivõrd praeguses ja oskab nii sõbralik-hoolitsevalt hinnata iga väikest lille[[lill]]e tee ääres, iga väikest mängulist silmapilguväärtust, selle peale elu [[hambad|hammas]] ei hakka.

* "Oh, Harry, me peame läbi määratu sopa ja mõttetuse sumpama, et [[kodu|koju]] jõuda! Ja meil pole kedagi, kes meid juhiks, meie ainus teejuht on koduigatsus!"