Frederi Mistral: erinevus redaktsioonide vahel

* Tänapäeval, kui [[põllumajandus]]e on vallutanud masinad[[masin]]ad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha [[kunst]]i üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes [[põld]]udel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred [[nuga]]dega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui [[vili]] on niidetud, saabuvad teised, auru[[aur]]u jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. See kõik käib [[Ameerika]] moodi, tuimalt, rutakalt, ilma rõõmu ja [[laul]]udeta, ümber kivisöega köetava katla, keset [[tolm]]u ja vastikut tossu, töötegijail kogu aeg [[hirm]] nahas, et kui hoolega ette ei vaata, võib masin sul mõne liikme lömastada või maha lõigata. See on [[Progress]] - saatuslik raudne äke, mille vastu ei saa midagi teha ega öelda, [[teadus]]e ning hea ja kurja tundmise [[puu]] mõru vili.

** "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124

* [[Liiklus|Liiklemise]] reeglite seas, härrased, oli siiski üks vana tava, mida kõik austasid: [[voorimees|voorimehel]], kelle rakendi esimesel [[hobune|hobusel]] olid kõik neli jalga valged, oli nii laskumise kui ka tõusu peal õigus sõita otse, vastutulijale teed andmata. Sellest on tulnud vanasõna: kel neli valget jalga allaall, see läheb igalt poolt läbi.

** "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 202