Madlike ja Jaanikingu põnn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''"[[Madlike ja Jaanikingu põnn]]"''' ("''Madicken och Junibackens Pims''") on [[Astrid Lindgren]]i lasteraamat aastast 1976. Eesti keelde tõlkis raamatu Vladimir Beekman.
 
* „Madlike, sa oled arust ära,“ lausub Liisbet.
 
* „“Kas sa meid ikka veel [[armastus|armastad]]?“ pärib Madlike areldi. „Selge see,“ ütleb Liisbet. Ja [[ema]] kinnitab: „Selge see! Väikesed lollikesed, mida te ka välja ei mõtleks, seda ei saa ükski asi ära muuta. Mitte ilmaski!““
 
* „Selle [[kivi]] all elab troll, on Madlike Liisbetile selgeks teinud. Liisbet usubki seda ja ka Madlike [[ise]] on seda juttu peaaegu uskuma jäänud.“
 
* „Kas see nurmenukuaas pole tegelikkuses veelgi ilusam kui mälestustes? Ema arvates pole siin veel kunagi olnud nii palju nurmenukke[[nurmenukk]]e ja [[kask|kased]] pole olnud nii õrnrohelised. Ning [[isa]] ütleb: „Küllap on see tükike paradiisiaeda, mis on taevast[[taevas]]t juhuslikult kukkunud parajasti siia Peetrus Karlssoni karjakopli taha.““
 
* „Siis algab sünnipäevapidu kaskede otsas. Nad söövad ning joovad ema terviseks õlut[[õlu]]t ja limonaadi ning laulavad[[laul]]avad „Ta elagu“, nii et pullid puude[[puu]]de all jahmuvad. Isa viipab neile singivõileivaga. „Rohelises„[[Roheline|Rohelises]] salongis pakutakse karastusjooke,“ teatab ta.“
 
* „Ema tõstab suurest vakstukotist välja soojad kampsundikampsunid ja saunalinad, mis nad endale enne paati[[paat]]i ronimist ümber võtavad. Loomulikult mitte isa, tema peab sõudmisega sooja saama. „Peaasi, et ma oma kolm tüdrukut ilma külmetamata[[külm]]etamata [[kodu|koju]] saan,“ sõnab ta.“
 
* „Keegi terves klassis pole kunagi Miiast suuremat hoolinud. Aga tema kompvekkidest hoolitakse küll ning [[nüüd]] tunglevad kõik tunni alguse kella oodates kooliõuel tema ümber.“
 
* „Kummatigi on ülemõpetaja peale kõige kurjem Alva. Ta on nii vihane, et särtsub. „Kas tal muud teha ei ole, kui oma võimu[[võim]]u näidata ja väikesi lapsi[[laps]]i kiusata ning peksta? Aga ma ütlen seda, et kui ta sind peaks puutuma, Madlike, võtan ma puuhalu ja löön ta maha.“ Madlikese meelest on seda tore kuulda. Kuigi isa ei taha, et Alva puuhalu võtaks, ta ütleb, et sel juhul poleks temalgi rohkem oidu peas kui ülemõpetajal endal.“
 
* „Aga Liisbet,“ ütleb ema, „Niiviisi ei tehta. Mitte kunagi ei tohi taldrikut lakkuda, sa ju tead seda!“ Liisbet istub mõnda [[aeg]]a vaikselt ja juurdleb, siis sõnab ta: „Aga miks nad siis mõtlesid välja sõna l a k k u m a? Kui seda ilmaski teha ei tohi?““