Mõistus: erinevus redaktsioonide vahel

* Valutav [[südametunnistus]] seab sihte, mõistus saavutab neid. Südametunnistus püstitab ideaale, mõistus otsib teed nende poole. See ongi mõistuse funktsioon - otsida teed. Ilma südametunnistuseta tegutseb mõistus vaid enda huvides, seega tühjalt.

* Kas sinu meelest on mõistlik avaldada oma pahameelt inimesele sellepärast, et teda vaevab mingi eemaletõukav tõbi? On ta siis süüdi selles, et ta lähedus on sulle vastik? Täpselt samamoodi peaksid sa suhtuma ka kõlbelistesse puudustesse. "Siiski," ütled sina, "selleks on inimesel mõistus, et endale teadvustada [[oma]] pahesid." Tõsi. Järelikult on ka sul mõistus, nii et sa võid aruka kohtlemisega suunata ligimest oma puuduste teadvustamisele; kasuta oma mõistust, oska äratada inimeses südametunnistust ja paranda ta nägemisvõimetust, ilmutamata raevu, kannatamatust ja kõrkust.

* Sõnad[[Sõna]]d - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed [[maja]]d oma keldri ja pööninguga. Terve [[mõistus]] elab esimesel korrusel, alati avatuna "väliskaubandusele", samal tasapinnal teistega, möödujatega, kes kunagi ei unista. Minna sõna majas trepist üles, see tähendab eralduda aste astmelt. Laskuda keldrisse, see tähendab unelda, eksida ebakindla [[etümoloogia]] kaugetesse koridoridesse, otsida sõnadest aardeid, mida sealt pole võimalik leida. [[Luuletaja|Poeedi]] elu - see on tõusmine ja laskumine sõnades. Tõusta liiga kõrgele või laskuda liiga madalale on lubatud poeedile, kes ühendab maise taevasega. Kas üksnes [[filosoof]]i on teised temasugused mõistnud elama alati esimesel korrusel?