Jälle häda mõistuse pärast: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
19. rida:
ABRAHAM (''siiralt''): Nii ma, noored inimesed, olengi kahe tule vahel. Ühed hurjutavad, teised ülistavad. Mina, mis olen mina? [[Teadus]]e tööriist, [[mateeria]] enesetunnetusvahend, nagu peenemalt öeldakse. Soovideta, pretensioonideta, vahel ma mõtlen, et mind ennast polegi õieti olemas, olen ainult kombits, millega
* lk 17
29. rida:
ROBERT: Tipp-topp protsess tuleb! Kaasa tõmbame lehed, raadio, televisiooni, kino. Sa saad '''kuulsaks''', Abraham. Väga.<br>
ABRAHAM: Anna andeks, ma mõistan [[huumor]]it halvasti. Nähtavasti on olulisem ikka see, et sina saad.<br>
ROBERT (''tõsineb järsult''): See ... see pole küll üldse oluline. (''Häbelikult.'') Mina mõnikord mõtlen, et mind õieti nagu pole olemaski, olen ainult kombits, millega maailm läbi [[seadus]]e oma nägu kompab. Kompab, et täiuslikumaks saada.<br>
ABRAHAM: Huvitavalt öeldud... Ma olen nagu midagi sellist kuskilt varem kuulnud...
* lk 20
MARIA: Meie papal-mammal on õnnelik, truu, vooruslik [[abielu]], aga sisuliselt on ema palgata koristaja ja labori öövalve.<br>
ABRAHAM: Ma pole teda iialgi millekski sundinud.<br>
MARIA: See just jube ongi... Räägitakse, et teadus peab olema inimkonna teener, meie peres ollakse just tema orjad.<br>
108. rida:
===Neljas pilt===
ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (''Paus. Ägedalt.'') Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra...<br>
ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, [[mürk]]i? [[Hippokratese vanne]], isa!...<br>
ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha [[õigus]] elule ja surmale.<br>
|