Gulagi arhipelaag: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
"'''Gulagi arhipelaag: Kirjandusliku uurimuse katse'''" on [[Aleksandr Solženitsõn]]i kolmeköiteline suurteos, žanrimääratluselt "kirjanduslik uurimus", mis annab ülevaate Nõukogude Liidu hävitus- ja karistussüsteemist, mida nimetati GULAG - "Laagrite peavalitsus" ning mille alla kuulusid Nõukogude vangi- ja sunnitöölaagrid.<ref name="GULAG_1990"/> Raamat kirjutati 1958-1968 ja ilmus esmakordselt Pariisis, prantsuse keeles 1973. aastal, NSV Liidus tervikuna aga alles 1990. aastal. Ka eesti keeles ilmus "Gulagi arhipelaag" 1990. aastal kirjastuses Eesti Raamat (Tallinn, 1990). I köite tõlkisid Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik, II köite Helmi Tillemann ja Maiga Varik, värsid [[Harald Rajamets]], III köite tõlkisid [[Edvin Hiedel]] ja Helmi Tillemann.
* Häbi on olla [[venelane]], kui istud [[eestlane|eestlasega]] ühes kongis.
** Hilisemast trükist on see lause autori nõudel eemaldatud.<ref name="Postimees" />
50. rida ⟶ 51. rida:
*Kõige iidsematest aegadest saadik on [[õiglus]] inimeste silmis olnud kaheosaline kontseptsioon: voorus võidab ja kurjus saab karistada.
*Meil on õnne olnud, me oleme ellu jäänud ja ära oodanud aja, mil voorus küll ei võidutse, kuid talle ei kihutata ka alati [[koer]]i kallale. Läbipekstud ja armetul voorusel on lubatud oma räbalates sisse astuda ning nurgas istuda – seni, kuni ta häält ei tee.
* Ent keegi ei julge lausuda sõnakestki kurjuse kohta. Jah, voorust mõnitati tõesti, aga kurjus ei olnud selle juures. Jah, nii ja nii mitu miljonit niideti maha – aga mitte keegi pole selles süüdi. Ja kui keegi piiksatab: "Aga kuidas jääb n e n d e g a, k e s...", tuleb vastus igast küljest, etteheitvalt ja algul sõbralikult: "Mis te nüüd räägite, seltsimehed! milleks vanu [[haav]]u lahti kiskuda." (Koguni Ivan Denissovitši" ilmumisel protestisid sinikantidest pensionärid just sedaviisi, et milleks osatada ''laagris olnute'' haavu? Anti mõista, et just ''neid'' on tarvis säästa!) Pärast võetakse malakas appi: "Vait, närakad! Jäite õigel ajal [[auk]]u ajamata ja nüüd on kari kokku rehabiliteeritud!"
** lk 143
126. rida ⟶ 127. rida:
** lk 36, 2. peatükk "Revolutsiooni tuulepuhang"
* "Häbi on olla venelane!" hüüdis [[Aleksander Herzen|Herzen]], kui me [[Poola]] kägistasime. Veel suurem häbi on olla nõukogude inimene nende vagurate kaitsetute rahvaste ees.
** lk 36
*Vastassuunast, Karabassi tapivanglast tulijad tõid kuuldusi, et seal riputatakse juba välja lendlehti: "Kaua me kannatame!" Me kütsime üksteist selles meeleolus üles, ja kui meid, haudunud ja higistavat [[liha]], tambiti ja topiti palavas Omski öös vangiautosse, siis me karjusime valvuritele auto sisemusest: "Oodake, raisad!" Küll Truman teile näitab! Viskab teile aatompommi vastu pead!" Ja valvurid vaikisid arglikult. Ka neile tajutavalt kasvas meie surve ja, nagu me tajusime, meie tõde. Ja me olime nii tülpinud tõde taga nõudmast, et meil polnud kahju ka ise koos timukatega ühe ja sama pommi läbi tuhaks põleda. Me olime selles äärmuslikus seisundis, kus pole midagi kaotada.
148. rida ⟶ 149. rida:
** lk 325, 4. peatükk "Rahvaste asumiselesaatmine"
*Kus kohal on maa peal niisugune kõrb, mida [[sakslased]] ei suudaks õitsvaks aiaks muuta? Mitte asjata ei öeldud endisel Venemaal: sakslane on nagu
** lk 329
| |||