Redaktsioon: 15. juuni 2020, kell 20:10 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 014 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. juuni 2020, kell 20:10 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 014 muudatust PResümee puudub Uuem muudatus →
39. rida: Ja veel oleks väär omistada 37-ndale aastale "avastust", et süüdistatava ülestunnistus on tähtsam kui ükski tõend või [[fakt]]. See seisukoht kujunes välja juba 20-ndatel aastatel. 1937. aastat aga tähistab lihtsalt [[Võšinski]] hiilgava õpetuse küpsemine. Muide, tol ajal tutvustati seda ainult uurijatele ja prokuröridele, et kinnitada nende vaimu, meie aga kõik ülejäänud, saime sellest teada alles kakskümmend aastat hiljem, alles siis, kui seda hakati ajaleheartiklite kõrvallausetes ja alalõikudes hukka mõistma nagu ammu ja laialt teadaolevat asja. Selgub, et sel julma mainega aastal rõhutas Andrei Januarjevitš (küll tahaks kohmata Jaguarjevitš) Võšinski nõtkeima dialektika vaimus (mida me ei luba ei riigialamaile ega nüüd ka elektronarvuteile, sest nende jaoks ''jah'' on jah ja ''ei'' on ei), et [[inimkond]] ei jõua iial absoluutse, vaid ainult suhtelise [[tõde\|tõeni]]. Ja sellest lähtudes astus ta sammu, mida juristid polnud kahe tuhande aasta jooksul julgenud teha: et järelikult ei saa ka tõde, milleni jõutakse uurimisel ja kohtus, olla absoluutne, vaid ainult suhteline. Sellepärast ei saa me surmaotsusele alla kirjutades nagunii ''absoluutselt'', vaid ainult teatava tõenäosusastmega, mõnesuguste reservatsioonidega, teatavas mõttes veendunud olla, et me hukkame süüdlasi. Siit siis ülimalt asjalik järeldus: et pole tarvis aega raisata ja otsida absoluutseid süütõendeid (tõendid on kõik suhtelised) ja usaldatavaid tunnistajad (nad võivad ka üksteisele vastu rääkida). ~~[[Süü]]d~~Süüd tõendavad asjaolud on ''suhtelised'', ligilähedased, uurija võib neid leida ka ilma tõendite ja tunnistajateta, kabinetist väljumata, "tuginedes peale oma mõistuse ka veel oma parteilisele vaistule, oma ''kõlbelistele jõududele''" (see tähendab täissöönud, väljamaganud ja läbipeksmata inimese üleolekule) "ja oma loomusele" (see tähendab sisemisele julmusele)! Muidugi oli see sõnastus [[Mārtiņš Lācis\|Lācise]] instruktsioonist võrratult elegantsem. Aga sisu oli seesama. ** lk 87, 3. peatükk "Juurdlus"

Süü: erinevus redaktsioonide vahel