Jakob Hurt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Jakob Hurt Peterburi.jpg|pisi|Jakob Hurt]]
'''Jakob Hurt''' (22. juuli 1839 – 13. jaanuar 1907 Peterburi) oli [[eesti]] rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane.
== "Pildid isamaa sündinud asjust"==
Tartu: Mattiesen, 1879. Teine trükk. Täistekst [https://et.wikisource.org/wiki/Pildid_isamaa_s%C3%BCndinud_asjust Vikitekstides].
=="Esimene pilt. Vanad Eestlased ja nende elu."==
* Inimeste sugu kätki on [[Aasia]] maal ja säält on ka Eestirahvas Europasse ükskord tulnud.
* Vanad [[Eestlased]] olivad paganad, aga üks vaba rahvas. Nad ei olnud kellegi alamad, vaid ise omad peremehed, käsuandjad ja valitsejad.
* Igal maakonnal olivad juba pagana ajal omad kihelkonnad. Kihelkondadeks nimetati pisemaid maa jagusid sellepärast, et üksikud külakonnad sääl kihla ehk kihlamise läbi, see on: priitahtliku kokkuheitmise läbi ennast ühendasivad, üks tõisele abiks ja toeks. Aga kuski ei nähtud neis kihelkondades [[kirik]]uid ega leitud [[mõis]]aid. Rahvas elas enamiste [[küla]]des, mis paiguti kaunis suured ja perekad olivad. Pääle see oli igal kihelkonnal oma [[linnus|linn]]. Need vanad Eesti linnad olivad üksi nime poolest nüüdiste linnade sugulased, muidu ehitati ja tarvitati neid koguni tõisiti. Nad olivad pisukesed kindlused, mõned loomuliste mägede ehk inimeste tehtud küngaste otsa, mõned jälle [[soo]] saarte ehk kärkade pääle ehitatud.
* [[Saarlased]] olivad tublid laevadega purjutama ja oli neil [[Läänemeri|Lääne meri]] tuttav küll pitkiti ja põigiti. Vahvuses ja osavuses meresõal ei annud Saarlased mingisugusele võõrale rahvale järele ja [[Rootsi]] rannad ja mereäärsed linnad on nad mitukord puhtaks ja paljaks teinud ja mõne linna suutumaks ära hävitanud. Kaubalaevadele olivad nad kardetvad mereriisujad, sest riisumine võitlemise kombel ei teinud sell ajal nimesi auutumaks.
* Päätöö oli ju vanal ajal Eestlastel [[põld|põllu]] harimine ja [[kari|karja]] kasvatamine; pääle selle püüti ka tubliste kalu, aeti metselajaid ja kanti hoolt mesipuude eest. Põldu hariti niisama kui nüüdki meie veel seda teeme, olgu siis et mõni peremees meie ajal juba masinaid tarvitab, mis vanal ajal meie esivanemad veel ei tunnud. Aga meie adrad ja äkid on isaisade pärandus ja ju pagana ajal sai kütist tehtud ja vili rehes kuivatud.
* Riiete mood oli maakohtade järele mitmesugune, nõnda kui nüüdki, ja on vana mood veel meie päevini ulatanud, ehk küll nüüd juba mitmes kihelkonnas linna riie, saterkuued, nokaga mütsid ja pea igas paigas [[saapad]] kannetavaks ja peetavaks on saanud, ja noorte neidude kirstudes ja saja vakkades, mis neiud ennevanast oma näpu tööga täitsivad, pole meie päevil poolt oma tööd.
* Et sell ajal Eestimaal igal pool enam metsmaad leiti kui nüüd ja mitmes paigas ka suuri [[tamm]]emetsi kasvis, mis veel mitmes kohas soo ja raba sees tähele pandud nahksillad tammepakkudest tunnistavad, siis oli siin ka enam kõiksugu metselajaid, mis Eestlastele rohkeste oma jagu jahi saaki pidivad andma. Elajatest, mis meie maalt nüüd suutumaks hävinud, nimetavad vanad kirjad selle aja kohta ka [[kobras]]id, [[metssiga|metssigu]] ja [[piison|metshärgi]]. Viimsid leitakse tänapäev üksnes veel Leedumaal, kus neid kroonu kuluga ühes suures metsas hoitakse ja toidetakse, et muidu ka säält pea otsa saaksivad.
* Vana Eestlaste elukombed pagana ajal olivad mitmelt poolt veel toored ja karedad. Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie esivanemad naabruses riisumas käinud ja sõakorral võidetud ja kätte saadud vaenlastele halastamata südamega piina teinud ehk neid valusaste surmanud. Aga see oli sell ajal vaenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisivad, tallitasivad nemad, nii pitkalt kui võimalik oli, nõndasamati. Saksamaal valitses veel pärast seda mitu aega puhas rusika õigus ja hulk rüütlid toitsivad oma pääd tee ääres varitsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid olivad ommeti ju ristiinimesed. Paganatest paha kuulda, on palju kergem kanda ja nende veresüü ei ole nii punane, kui meile meie ajal näitab. Evangeliumi valgusest veel pehmendamata süda ja meel tasub kurja kurjaga ja verine kättemaksmine on nende arvust õigus. Pääle selle arvati vägivalda vaenlast vasta vanast mehise meele ja tubli töö tunnistuseks ja riisumine võõraste väljal vahvuseks, mis meest auustas.
* Kes vanule Eestlastele iseäranis kalge südant ja armuta meelt laituseks taga räägivad, nõnda kui mõned meie ajal seda teevad, ei ole õiged kohtumõistjad ehk nemad tunnevad selle aja kombid ja inimeste vaimu ja südame harimise korda vähem kui poolikult. Eestlastel oli mehine süda ja terav vaim ja kui need mingisugusel viisil inimeseliku raja päält ära eksivad, siis võivad nemad ka hirmsaid ja jäledaid asju külma verega ajada. Et rahulisel ja äritamata ajal meie esivanemad ka rahulikult ja aussaste elada mõistsivad, seda tunnistab ühelt poolt nende sõbralik kauplemine naabritega, tõiselt poolt nende korraline põllu harimine ja lojuste kasvatamine, mis ommeti korralise eluta kosuda ei võinud, ja nende suured ilusad ja perekad külad, kelle sees nad Läti Hindriku tunnistuse järele elasivad. Kus ülemääraline toorus ja alaline vaen valitsevad, sääl ei tõuse rahu ja rikkuse tähed iseenesest maapinnast.
* Aga mis kuulutavad vanad rahva mälestused vanast Eestirahvast? Meie vanad sõnad, kellest suur hulk tõepoolest väga vanad on, sest meie leiame neid ka oma sugulaste Soomlaste juures, kuulutavad, et meie esivanematel kaunis kogu kuldõunu hõbe vaagnate pääl oli, mis nende teravast vaimust ja viisakast elu tarkusest tunnistavad ja sagedaste pruugiti. Nüüdki ei põlga meie ära, sündsal korral sündsa vana sõnaga tõt toetada ja arvamisi avitada, olgu siis et mõni mees usub muna igakord targema olevat kui kana.
* Ladusad [[laul]]ud kergitasivad tööde koormat, vähendasivad vaeva, kahandasivad kurbtust, ülendasivad rõõmu.
* Aga meie ei või siiski uskuda, et ialgi Eestimaal omast sugust kuningaid valitsenud, kes kõik kihelkonnad oma juhatamise ja kaitsmise alla ühendanud. Ju sõnad "kuningas" ja "riik" on võõrast keelest võetud ja kus sõna puudub, puudub ka asi. [---] Oleks Eestimaal jäädavalt ühe kuninga käsi valitsenud, siis ei oleks vanemad ja kihelkonnad üks tõisega oma tüli sõaväel seletanud, mis mitukord sündis, nõnda kui ajaraamatud ja rahva mälestused tunnistavad.
* Vanad ajaraamatud jutustavad küll paljugi sõdadest ja muist välimesist asjust meie maal, aga Eestirahva iseäralisest elust kodumail rahus, nende töödest ja talitlustest, usust ja arvamistest, nende vaimu elust, üleüldse kõigest, mis võõrale kergeste silma ei paista, sest niihästi kui ei mitte midagi. Siin ja sääl on mõnes raamatus, nagu kogemata, mõni tükikene üles pandud, aga see on, kui sellega kokku seame, mis meie oma elav ajaraamat, vana rahva mälestused, kuulutavad, nii kui mõni terakene vaka vilja kõrval. Sellepärast ütleme lõpetuseks: Tahame meie oma esivanemaid täieste tundma õppida ja nende õnne ja õnnetust järeltulijatele kustumata mälestuseks teha, siis kandkem hoolt, et kõik vana aja tunnistused, mis veel leiame, kadumise kartuse eest hoiame ja üles kirjutame. Terane pää ja osav käsi saab neist ükskord suure ja kauni mälestuse samba isaisade haua pääle kokku seadma.
==="Lõpu sõna"===
* Vana aeg oli kare ja verine, sellepärast kannab ka meie esivanemate ja Sakslaste töö sell ajal karedat ja verist nägu. Need asjad on, Jumalale tänu, nüüd möödas, igaveste möödas. Meie [[töö]] on [[rahu]] töö ja jäägu ka rahu tööks. Jumaliku ja ajaliku [[seadus]]e piirte sees seistes, ehitagem ja ülendagem oma elu. Töötegu, vaeanägu, järelejätmata vaim, – see olgu meie [[kiitus]], nagu esivanematel omal ajal.
* Mõned uuema aja [[Eestlased]] on enesele suureks sihiks seadnud, suureliste sõnadega vaielda ja tuumata teri külvada. Sellega petavad need viletsad iseennast ja oma rahvast. Töö, töö pale higis ja tõe meeles auustab meest ja saadab kasu, mitte meeletu suu ehk sule pruukimine.
* Võidelgu ja vaielgu ka Eestimehed, aga igal ajal ja igal korral nõnda, et võitlemine ja vaidlemine tõe ja õigusega kokku sünnib. Kõik tigedus ja kavalus jäägu meist kaugele. Neil on surm sees, mitte elu vaim. Kes meelega tõt rikub ja õiguse ära salgab, paljast tuju ja vihavaenu ajades ehk oma kasu püüdes, see valmistab ja valab surmarohtu enesele ja oma rahvale. Neid vari, vend, kui tuld, nad põletavad su maja maa tasa. Teed sa tööd, tõmba tõe meelega, ära aja edevust ega talla tühja tuult sõnadega; oled sa võitlemas ja vaidlemas, taple vaimu mõõgaga, ära tee liha omaks käsivarreks, mis pea otsast mädaneb ja paljalt paha haisu järele jätab, muud midagi.
== Allikata tsitaadid ==
| |||