Ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
32. rida:
** [[Heinrich Heine]]
* [[Mustlased|Mustlastel]] on palju parem põli kui ajaloolastel: esiteks saavad nad [[raha]] kohe kätte ja teiseks kaob iga enesest lugupidav selgeltnägija pärast tõekuulutust nagu vits vette, sellal kui ajaloolased istuvad terve elu oma rustikaalsete laudade taga ning peavad taluma otsatuid ähvardusi ja mõnitusi kogu selle jama pärast, mis nad ajakaevust välja on õngitsenud.
** [[Valdur Mikita]], Lindvistika. Välgi metsad 2015, lk 229
* Ajalugu huvitub üldjuhul erilisest, sellest, mis aegade voos esile tuleb või tähtis tundub. Kummati on [[minevik]] põhilises argine, enamasti ei juhtu midagi või siis õige vähe. Ajaloolane on argise ees suuresti abitu, sest esiteks ei jäta [[igapäevaelu]] kuigivõrd jälgi, seega on seda raske uurida, ja teiseks on argistest asjadest keeruline punuda haaravaid lugusid, mis lugejaid köidaks või lubaks ajalugu põnevana paista.
** [[Marek Tamm]] [https://leht.postimees.ee/6990019/vikerkaar-loeb-pildikesi-ollerahva-kaugemast-minevikust "Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust"] Postimees, 5. juuni 2020
* Me ei võta [[ühiskond|ühiskonnas]] piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud sündmused on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu [[tsensuur|tsenseerida]].
* Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või [[mälestusmärk]]e ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed [[kangelane|kangelased]]. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.
* Meil on olemas kollektiivsed isiklikud [[trauma]]d ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne [[süü]] või selle [[lunastamine]] on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
** [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Marju Kõivupuu: me ei saa ajalugu tsenseerida] ERR, 13.06.2020
<poem>
| |||