Alexandre Dumas vanem: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Alexandre Dumas vanem''', sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest.
=="Kolm musketäri"==
Tsitaadid Eesti Raamatu 1977. aasta väljaandest. Tõlkinud Tatjana Hallap.
* Selleks, et selles lainete möllus endale teed rajada, tuli olla vähemalt ohvitser, suursugune isand või ilus [[naine]]. (lk 23)
* [Porthos:]
*
:
* Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa [[asi|asju]] siin [[maailm]]as paistavad üksnes välimuse poolest [[silm]]a, oli ka mõõgarihm [[kuld]]ne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose [[nohu]] põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)
* [Aramis:]
* [Aramis:] "Muide, ma olen oma [[pea]]st naeruväärselt heas arvamises, sest et ta mul üsna korralikult õlgadel istub. Ja ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma [[surm]]aga kellegi ees hoobelda ei saa.
* [
* Sel ajal kui de Jussac oma [[sõdur]]eid rivistas, astusid Athos, Porthos ja Aramis üksteise juurde.
:Sellest ainsast [[hetk]]est piisas
* Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu [[saabas|saapaid]]. Sellegipoolest
:"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on [[igavus|igav]]."
:Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust." (lk 66)
* "Tréville, öelge talle [de la Trémouille'le], et kui tema tahab olla teie [[sõber]], siis mina tahan olla tema sõber. Kuid ta on jätnud minu hooletusse. Juba kolm aastat pole ma teda näinud ja näha saan ma teda ainult siis, kui lasen teda kutsuda. Öelge talle kõike seda minu poolt, sest need on asjad, mida üks kuningas ei saa ise ütelda." (lk 70)
* Kardinal oli tõepoolest maruvihane. Ta [[viha]] kestis nii kaua, et kogu nädala ei ilmunud ta kaardimängu ajaks kuninga juurde. (lk 73)
*
* "Minul aga on [[palve]]lugemise aeg," vastas Aramis, "lisaks on mul vaja teha mõned värsid proua
* Aramise arvates tuli hiilgeaegadel lõunalekutseid külvata paremale ja vasakule, et hädapäevadel oleks mõningaid lõigata. (lk 81)
* "[[Hispaania]] on ta kodumaa," vastas D'Artagnan, "ja on päris loomulik, et ta [kuninganna] armastab hispaanlasi, kes on sellesama maa lapsed kui ta isegi. Mis puutub aga teise etteheitesse, siis olen kuulnud, et ta ei armasta mitte [[inglased|inglasi]], vaid inglast."
63. rida:
* "Mis on mul karta niikaua, kuni mul on õnn nautida Majesteetide soosingut?" küsis d'Artagnan.
:[Tréville:] "Kõike, uskuge mind. Kardinal pole mees, kes unustaks mingi müstifikatsiooni seni, kuni tal on arved õiendamata selle müstifikatsiooni autoriga, kes näib olevat ühe minu tuttava gaskoonlase nägu." (lk 220)
* [Tréville:] "Ärge usaldage kedagi - sõpra, [[vend]]a, armukest, eriti aga [[armuke]]st. /---/ Sest et armuke on kardinali lemmikvahend - see on kõige operatiivsem: naine müüb teid kümne pistooli eest maha. Meenutage
* Edasi otsides leidis d'Artagnan lõpuks müüri äärest rebenenud naisekinda. Sealt, kus [[kinnas]] ei olnud vastu mudast maad puutunud, oli ta säravalt puhas. See oli üks neid lõhnastatud kindaid, mida armastajad nii meelsasti tõmbavad kaunilt naisekäelt. (lk 229)
* [[Kelm]] ei [[naer]]a nii nagu aumees, teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune teesklus on [[mask]] ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada. (lk 234)
* Kuigi bearnlasel oli aastaid vähe, oli ta tark noormees. Selle tõttu tegi ta näo, et usub kõike, mida kiidukukk [Porthos] talle pajatas, sest ta oli veendunud, et ükski sõprus ei pea vastu paljastatud [[saladus]]ele, eriti veel siis, kui saladus [[uhkus]]t riivab. Pealegi tuntakse alati teatud moraalset üleolekut nende suhtes, kelle elu on teada. (lk 250)
* Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui mõte, mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis unega, mille unenäoks on see mõte. Mõtte mõjul kaotab [[aeg]] mõõdu ja [[ruum]] distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik. (lk 250-251)
83. rida:
* Sel momendil astus Bazin spinati ja omletiga sisse.
:"Katsu, et sa kaod, õnnetu!" karjus Aramis, visates oma kaloti talle vastu nägu. "Mine tagasi sinna, kust sa tuled, ja vii kaasa see õudne juurvili ning kohutav magussöök! Mine! Too üks pekitud [[jänes]], rasvane [[kukk]], [[lammas|lambakints]] küüslauguga ja neli pudelit vana burgundia [[vein]]i." (lk 265)
* [[Teener|Teenrid]] on seda sorti inimesed, kes löövad kõvasti ja kes niipea ei lõpeta. (lk 265)
* "Härra oli juba nii hea [[teoloog]]," ütles Bazin peaaegu nuttes. "Temast oleks saanud [[piiskop]], võib-olla koguni kardinal."
:"Kuule, mu armas Bazin, mõtle natuke järele. Ütle, palun, mis kasu on olla vaimulik? Sõjast sa sellega ei pääse, sa tead väga hästi, et kardinal läheb lahingusse esimesena, kiiver peas ja hellebard käes. Ja härra Nogaret de la Valette, mis ütled sa tema kohta? Ka tema on kardinal. Küsi tema teenrilt, kui sageli on ta tema haavade jaoks lõuendit puruks käristanud."
* Ei võiks öelda, et vein oli see, mis tegi ta [Athose] kurvaks; otse vastupidi, ta jõi ainult selleks, et [[kurbus]]t eemale peletada, kuigi see ravim, nagu me juba ütlesime, tegi ta veel süngemaks. (lk 269)
90. rida:
:"[[Kelder|Keldris]], härra."
:"Kuidas, närukael, te hoiate teda sestpeale keldris?"
:"Püha heldus! Ei, härra. Meie peaksime teda keldris hoidma? Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile elu lõpuni tänulik, austaksin teid nagu oma
* "Kas olete haavatud?" küsis d'Artagnan.
:"Mina? Mitte sugugi. Olen ainult maani täis. Kunagi ei ole ükski inimene selleks rohkem vaeva näinud. Jumala eest, peremees! Vannun, et ma üksi olen oma sadaviiskümmend pudelit ära [[joomine|joonud]]." (lk 276)
|