Aleksandr Grin: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Aleksandr Grin''' (kodanikunimega Aleksandr Stepanovitš Grinevski; 23. august (vana kalendri järgi 11. august) 1880 Slobodskoi, Vene keisririik – 8. juuli 1932 Starõi Krõm, Ukraina NSV) oli poola päritolu vene proosakirjanik. Grini teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on utoopia, imeulme, gooti romaani ja müsteeriumikirjanduse elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed.
 
Eesti keeles on tema teostest ilmunud "[[Punased purjed]]" ("Алые паруса", 1923) esmalt 1959. aastal O. Mamersi tõlkes ja 1983 Kira Sipjagina tõlkes (Vive Tolli illustratsioonidega), "Sädelev maailm" ("Блистающий мир", 1923) ja "[[Lainetel tõttaja]]" ("Бегущая по волнам", 1928) 1972. aastal M. Käbriku tõlkes (Maiga Variku ja Maret Käbini ühine varjunimi; Jüri Palmi illustratsioonidega), "[[Kuldkett]]" ("Золотая цепь", 1925) ja "[[Tee eikuhugi]]" ("Дорога никуда", 1930) 1973. aastal Maret Käbini tõlkes ([[Konstantin Paustovski]] järelsõna ja Jüri Palmi illustratsioonidega), 1991. aastal jutukogu "Kullatiik" (tõlkinud [[Kalle Muuli]], illustreerinud Jüri Palm) jm.
 
=="Sädelev maailm"==
30. rida:
 
* Kes on öelnud, et "kallasteta [[meri]] on igav ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu k e e g i. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! Silmapiir on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on silmale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks pilk seda läbi ebatasase klaasi. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja sügavus, mida näed enda all silmade abita, kui oled seda. kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest mõistuski aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat ärevust. See on otsekui loomeinstinkti unest ärkamine. (lk 242)
 
==Tema kohta==
* Siis oli väga tore Aleksander Grin, keda me tõlkisime samuti koos [[Maiga Varik]]uga. Ühe jutustuse tõlkis Maiga, kolm tõlkisin mina. Seal tuli ilmsiks ka üks tore vene keelest tõlkimise iseärasus. Grinil oli väga palju kõikvõimalike tegelasi, kellel ei olnud mitte vene nimed, vaid nad olid väljamõeldud maailmast. Neid oli palju ja ma ei osanud neid kirjutada, translitereerida. Grinil olid kõik tegelased häälduspildis — aga mis keelest, kust need pärit
on? Siis ma võtsin paberilehed — ma ei mäleta, palju ma neid sain, kuus või kaheksa — ja kirjutasin ülevalt alla nimesid täis ning palusin [[Henno Rajandi]]t, kes kõikvõimalikke keeli oskas, et ta kirjutaks mulle sinna enam-vähem mõeldavad vasted sõltuvalt sellest, mis keelest neid võisid võetud olla ja milline võis olla tema meelest kirjapilt. Nii et neis raamatutes on Henno Rajandi tehtud tegelaste nimed.
** "Toimetaja ei saa tõlkija tööd ära teha ega ära rikkuda", Maret Käbini intervjuu [[Krista Kaer]]ale. "Tõlkija hääl", Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 74-75
 
{{JÄRJESTA:Grin, Aleksandr}}