Erinevus lehekülje "Katk (Camus)" redaktsioonide vahel

resümee puudub
* Nii läheb see kõigiga: [[abielu|abiellutakse]], armastatakse teineteist veel natuke, tehakse [[töö]]d. Suure töötegemisega ununeb [[armastus]]. (lk 184)
* [[Kaastunne|Kaastundest]] võib väsida, kui see on kasutu. (lk 188)
* [Tarrou' päevikust:] "Katku[[Katk]]u ajal on keelatud [[kass]]idele pähe sülitada". (lk 202)
* Suurte õnnetuste alguses ja siis, kui nad on möödas, armastatakse ikka natuke sõnu teha. Esimesel juhul pole sõnadetegemise harjumus veel kadunud, teisel juhul on ta juba taas ärganud. Ainult õnnetusaegade keskel harjume [[tõde|tõega]], see tähendab vaikimisega. (lk 203)
* Sedamööda kuidas epideemia levib, avarduvad ka kõlbluse piirid. (lk 206)
* Ei saa salata - katk oli kõigilt röövinud armastuse ja [[sõprus]]e anni. Sest armastus nõuab natuke tulevikku, aga meile ei olnud enam muud jäänud kui oleviku hetked. (lk 241)
* Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask näo ees ja muutus [[suu]] kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. (lk 255)
* [Tarrou märkmetest:] Tõeliselt kellegi peale mõelda tähendab mõelda temale minut minuti järel, laskmata end millestki häirida - ei majapidamistöödest, ei kärbsepirinast, ei söögiaegadest, ei sügelemisest. Ent alati piriseb mõni [[kärbes]] või hakkab kuskilt sügelema. Seepärast ongi [[elu]] keeruline. (lk 274)
* [Tarrou:] Ma tean kindlast allikast (jah, Rieux, näete, ma tean elust kõik], et igaüks meist kannab endas katku, sest mitte keegi [[maailm]]as pole immuunne. (lk 282)
* Nüüd, kus need inimesed olid katku läbi teinud koos kõige ta häda ja puudusega, olid nad lõpuks selga tõmmanud kostüümi, mis täpselt vastas nende kauasele rollile: need olid emigrandid, kelle [[nägu]] ja nüüd ka [[riided|riietus]] kõneles eemalolekust ja kaugest kodumaast. (lk 307)