Mõõk: erinevus redaktsioonide vahel

* Ja ta ajas Aadama välja ja pani hommikupoole Eedeni rohuaedarohu[[aed]]a keerubid ja [[tuli|tuleleegina]] sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.

* Ja Saul ütles oma sõjariistade kandjale: „Tõmba oma mõõk välja ja pista mind sellega läbi, et need ümberlõikamatud ei tuleks ega teeks minuga nurjatust!” Aga tema sõjariistade kandja ei tahtnud seda teha, sest ta [[hirm|kartis]] väga. Siis võttis Saul ise mõõga ja kukutas ennast selle otsa.

Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks[[sahk]]adeks

ja [[piik|piigid]] sirpideks[[sirp]]ideks;

ja nad ei õpi enam [[sõda|sõdimist]].

Mu poja kepp põlgab iga puud[[puu]]d.

20 et südamed[[süda]]med vabiseksid

Kõigi nende väravate[[värav]]ate juurde

* Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, see [[laps]] on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse -

:35 ja sinu endagi hinge läbistab mõõk -, et tuleksid ilmsiks paljude südamete [[mõte|mõtted]].”

* Ärge arvake, et ma olen tulnud [[rahu]] tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka,

:36 ja inimese [[vaenlane|vaenlasteks]] saavad tema kodakondsed.

* Siimon Peetrus, kellel oli mõõk, tõmbas selle nüüd välja ning lõi ülempreestri [[orjus|orja]] ja raius ära ta parema kõrva[[kõrv]]a; orja nimi oli Malkus.

* Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui [[päike]], kui see paistab oma väes.

* Don Quijote pidas [[tuuleveski|tuuleveskeid]] hiiglasteks ja [[lammas|lambakarju]] armeedeks, d'Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta kätt alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase [[hobune|setuka]] nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke [[silm]], mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui [[naer]] siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid[[mask]]id.

* [Louis de Touraine:] Kõige poeetilisem pilt, mis üldse on mõeldav, on mõõk [[roos]]ides. Kas pole nii? Siin on ühendatud kõik, mis maailmas kaunist — [[jõud]] ja [[õrnus]], [[au]] ja [[armastus]], [[mees]] ja [[naine]].

* [[Kultuur]] on [[mälu]] kõrgeim vorm: inimkonna kogu senise tegevuse summa ja homse tegevuse eeldus – aegade[[aeg]]ade side. Ning samas ka iga inimese painav kohustus püsida ja muutuda, ning päevast-päeva valida adra ja mõõga, surematuse ja surma[[surm]]a vahel.

*Minu laegas, minu [[kübar]], minu mõõk! Minu pruut ootab mind!