Alexandre Dumas vanem: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
12. rida:
 
===Esimene osa===
* 1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i linnake[[linn]]ake, kus kunagi sündis "[[Roosiromaan]]i" autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes [[naine|naisi]] Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi[[laps]]i uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi[[kõrts]]i poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.
:Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi[[päev]]i, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, [[kuningas]] oli sõjajalal kardinaliga, [[hispaanlased]] aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade[[sõda]]de olid veel [[vargus|vargad]], kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide[[hunt]]ide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast lippu[[lipp]]u või hertsog [[Richelieu]] kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.(1. ptk)
* ...kujutlege [[don Quijote]]t kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu [[nägu]], esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud [[barett]]i; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline [[nina]]; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu [[silm]] oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka [[mõõk]]a, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.(1. ptk)
* "Mu poeg," ütles gaskooni aadlik puhtas bearni murrakus, millest [[Henri IV]] kogu eluajal ei suutnud vabaneda, "sellest on juba kolmteist aastat[[aasta]]t, kui see [[hobune]] sündis siin, sinu isamajas, ja on kogu selle aja siin mööda saatnud – asjaolu, mis peaks ta sulle armsaks tegema. Ära müü teda iialgi, lase tal rahulikult ja auväärselt vanadusse surra. Kui sa temaga sõjakäigule lähed, siis ära nõua temalt liiga palju, nagu sa vanalt teenriltki ei nõuaks. Kui sul on au õukonda minna," jätkas isa d'Artagnan, "milleks sulle muuseas annab õiguse kuulumine vanasse aadlisuguvõsasse, siis kanna väärikalt oma aadlikunime, mida sinu esivanemad on sinu ja sinu omaste auks juba viissada aastat väärikalt kandnud. Iseenda ja omaste pärast – omaste all mõtlen ma sugulasi ja [[sõber|sõpru]] – ära alistu kellelegi peale kardinali või kuninga. [---] Mu poeg, mul ei ole sulle muud teele kaasa anda kui viisteist eküüd, hobune ja nõuanded, mis sa praegu kuulsid. Sinu [[ema]] lisab sellele veel mustlaseidelt saadud retsepti imepärase salvi valmistamiseks, mis parandab igasuguse haava, mis just südamesse[[süda]]messe ei ulatu. Püüa igast asjast kasu saada ja ela õnnelikult[[õnn]]elikult ning kaua." (1. ptk)
* "Ainult ühte tahan sulle veel öelda: tahan sulle kedagi eeskujuks seada. Mitte iseennast, sest mina olen ainult ususõdadest vabatahtlikuna osa võtnud, ma mõtlen härra de Tréville'i, kes oli vanasti minu [[naaber]] ja kellele lapsena langes osaks au olla mängukaaslaseks meie kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda [[Jumal]]! Mõnikord muutusid nende mängud[[mäng]]ud lahinguteks ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid, mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Tréville'i vastu. Hiljem võitles härra de Tréville teistega: esimesel reisil Pariisi[[Pariis]]i viis korda, vana kuninga surmast[[surm]]ast kuni noore kuninga täisealiseks saamiseni – kui maha arvata sõjad ja piiramised – seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni – võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Tréville teenib kümme tuhat eküüd aastas ja järelikult on ta väga tähtis isand. Ta alustas samamoodi nagu sina, mine selle kirjaga tema juurde, võta temast igas asjas eeskuju, et jõuaksid niisama kaugele kui tema." (1. ptk)
* Don Quijote pidas [[tuuleveski|tuuleveskeid]] hiiglasteks ja [[lammas|lambakarju]] armeedeks, d'Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini hoidis ta [[käsi|kätt]] alati rusikas ja haaras kümme korda päevas mõõgapideme järele. Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani. (1. ptk)
* Selleks, et selles lainete möllus endale teed rajada, tuli olla vähemalt ohvitser, suursugune isand või ilus [[naineilu]]s naine. (lk 23)
* [Porthos:] "Mu kallis, olge kas [[musketär]] või abee. Olge üks või teine, aga mitte mõlemad korraga. Mäletate, Athos ütles teile alles hiljuti: te kipute [[söömine|sööma]] kõigist moldidest." (lk 28)
* D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.
:"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin [[Pariis]]i, neli eküüd taskus, ja olin valmis [[duell]]ile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline [[Louvre]]'it ära ostma." (lk 34-35)
* Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa [[asi|asju]] siin [[maailm]]as paistavad üksnes välimuse poolest [[silm]]asilma, oli ka mõõgarihm [[kuld]]ne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose [[nohu]] põhjus ja [[mantel|mantli]] vajalikkus. (lk 40)
* [Aramis:] "Härra, ma arvan, te ei ole [[rumalus|loll]], ja kuigi olete Gascogne'ist tulnud, siiski te arvatavasti teate, et [[taskurätik|taskurättidel]] ei tallata ilma põhjuseta. Kurat võtaks, [[Pariis]] pole ometi batistiga sillutatud!" (lk 44)
* [Aramis:] "Muide, ma olen oma [[pea]]st naeruväärselt heas arvamises, sest et ta mul üsna korralikult õlgadel istub. Ja ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma [[surm]]agasurmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)
* [D'Artagnan:] "Ma palun teilt [[andestus|vabandust]] seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma [[võlg]]a kõigile kolmele. Härra Athosel on õigus mind [[tapmine|tappa]] esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse [[väärtus]]t teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra Aramis, muudab ta selle väärtuse [[null]]iks." (lk 50)
* Sel ajal kui de Jussac oma [[sõdur]]eid rivistas, astusid Athos, Porthos ja Aramis üksteise juurde.
:Sellest ainsast [[hetk]]est piisas d'Artagnanile otsustamiseks: see oli üks neid sündmusi, mis on määrava tähtsusega [[inimene|inimese]] elus. Tuli valida [[kuningas|kuninga]] ja [[kardinal]]i vahel. Kui [[valik]] oli juba kord tehtud, tuli ka selle juurde jääda. (lk 51)
* Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu [[saabas|saapaid]]. Sellegipoolest küsis hr. de Tréville rahumeeli, kuidas Tema Majesteet end tunneb.
:"Halvasti, härra, väga halvasti," vastas kuningas, "mul on [[igavus|igav]]."
:Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Tihtipeale kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: "Härra see ja see, tundkem koos igavust." (lk 66)
* "Tréville, öelge talle [de la Trémouille'le], et kui tema tahab olla teie [[sõber]], siis mina tahan olla tema sõber. Kuid ta on jätnud minu hooletusse. Juba kolm aastat pole ma teda näinud ja näha saan ma teda ainult siis, kui lasen teda kutsuda. Öelge talle kõike seda minu poolt, sest need on asjad, mida üks kuningas ei saa ise ütelda." (lk 70)
* Kardinal oli tõepoolest maruvihane. Ta [[viha]] kestis nii kaua, et kogu nädala ei ilmunud ta kaardimängu ajaks kuninga juurde. (lk 73)
* [Athos] kõneles lühidalt ja ilmekalt, rääkides ainult seda, mida soovis öelda, ei midagi rohkem: ei kaunistusi, ilustusi ega arabeske. [[Fakt]]e esitas ta ilma kõrvalepisoodideta. (lk 74)
40. rida:
* "Kui te naerate ja ei usu," jätkas Aramis, "ei saa te midagi teada."
:"Usume nagu muhameedlased ja oleme [[tumm]]ad nagu katafalk," vastas Athos. (lk 92)
* "Mul oli väga lai [[mantel]] seljas," ütles Aramis.
:"Mis kurat, [[juuli]] keskel!" hüüdis Porthos. "Kas doktor kardab, et mõni su ära tunneb?"
:"Ma saan veel aru, et nuhk laskis end hoiakust ära petta, aga [[nägu]]..."
50. rida:
:"Mis siis?"
:"Minge tema juurde, et ta võiks tõendada, et te pool kümme tema pool olite. [[Kohus|Kohtus]] nimetatakse seda [[alibi]]ks." (lk 103)
* Jõudeelus on palju [[pisiasi|pisiasju]] ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad [[ilu]] juurde. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad [[käsi|käed]] - eriti naistel - olema tegevuseta. (lk 105)
* [[Armastus]] on kõikidest [[kirg]]edest kõige egoistlikum. (lk 106)
* Esimese armastuse puhul ei tohi veel nõuda diskreetsust. Esimese armastusega kaasub nii suur rõõm, et see peab üle ajama, sest vastasel korral ta lämmatab. (lk 107)
* [Kuninganna:] "Te ei hoolinud minu piinadest, jäite kangekaelselt siia [[linn]]alinna, kus panete kaalule oma elu ja minu au. Ma tulin teiega kohtuma ja teile ütlema, et siin ilmas lahutab meid kõik - sügavad [[meri|mered]], vaen kuningriikide vahel, pühad tõotused. Nii paljude takistuste vastu võitlemine on jumalateotus, milord." (lk 123)
* [Buckinghami hertsog:] "Mul ei ole midagi peale mälestuste. Nendes on minu [[õnn]], mu varandused, mu [[lootus]]ed. Iga kord, kui ma teid näen, panen jälle ühe teemandi oma [[süda]]mesüdame kalliskivide laekasse." (lk 124)
* [Buckinghami hertsog:] Ma ei või teid enam [[nägemine|näha]], ''madame''. Olgu! Ma tahan, et te minust iga päev kuuleksite. Missugune eesmärk oli teie arvates Ré operatsioonil ja liidul La Rochelle'i [[protestant]]idega. Rõõm teid näha! Ma tean hästi, et mul pole lootust, [[relv]] käes, Pariisi tungida. [[Sõda]] aga toob kaasa [[rahu]], rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda, peaasi kui teid jälle näha saan!" (lk 125-126)
* "Mida tegi Teie Eminents selle mehega?"
:"Missuguse mehega?" küsis kardinal.
63. rida:
* Vaene mees [Bonacieux] püüdis suure vaevaga korda luua [[maja]]s, kus mööbel oli peaaegu puruks pekstud ja kapid tühjad, sest õigusemõistmine ei kuulu nende kolme asja hulka, mille kohta kuningas [[Saalomon]] ütles, et nad mööduvad jälgi jätmata. (lk 166-167)
* Ka sel õhtul istus Aramis süngelt mõttes. D'Artagnan päris, mis on tema sügava kurvameelsuse põhjuseks. Aramis vabandas ennast sellega, et tal olevat vaja kirjutada tulevaks nädalaks [[ladina keel|ladinakeelne]] kommentaar "Püha Augustinuse" kaheksateistkümnenda peatüki kohta ja see tegevat talle tõsist [[mure]]t. (lk 183)
* [Buckinghami hertsog:] "Kui [[teemant|teemandid]] ei ole juba teel [[Prantsusmaa]] poole, siis jõuavad nad sinna alles pärast teid."
:"Kuidas nii?"
:"Just praegu kehtestasin kõigi Tema Majesteedi sadamais olevate [[laev]]ade kohta väljasõidu keelu ja ilma eriloata ei julge ükski neist [[ankur|ankrut]] hiivata."
:D'Artagnan vaatas jahmunult meest, kes kuninga poolt temale usaldatud piiramatut [[võim]]u oma armastuse huvides kasutas. Buckingham luges noormehe [[mõte|mõtteid]] ta näoilmest ja naeratas.
:"Oo jaa," ütles ta, "Austria Anna on minu tõeline kuninganna. Ainus [[sõna]] tema poolt, ja ma reedan oma maa, ma reedan oma kuninga, ma reedan oma jumala." (lk 204)
* "Ja nüüd," lausus Buckingham noormehele ainiti otsa vaadates, "kas suudan ma teile iial kuidagi tasuda?"
:D'Artagnan punastas kuni juuksejuurteni. Ta sai aru, et hertsog otsis sobivat viisi, kuidas sundida teda midagi vastu võtma. Mõte, et tema ja ta sõprade [[veri|vere]] eest tasutakse inglise kullaga, oli talle imelikult vastumeelne. (lk 207)
* Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära [[sõrmus]]e. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest[[pimedus]]est. (lk 25)
* On ju üldiselt teada, et joodikuid ja armunuid [[jumal]] hoiab. (lk 216)
* Kuidas mitte olla veidi järeleandlik mehe suhtes, kelle naine on teiega täna õhtuks kohtamise määranud Saint-Cloud's härra d'Estrées' aiamajakese vastas? (lk 218)
76. rida:
:[Tréville:] "Kõike, uskuge mind. Kardinal pole mees, kes unustaks mingi müstifikatsiooni seni, kuni tal on arved õiendamata selle müstifikatsiooni autoriga, kes näib olevat ühe minu tuttava gaskoonlase nägu." (lk 220)
* [Tréville:] "Ärge usaldage kedagi - sõpra, [[vend]]a, armukest, eriti aga [[armuke]]st. /---/ Sest et armuke on kardinali lemmikvahend - see on kõige operatiivsem: naine müüb teid kümne pistooli eest maha. Meenutage [[Delila]]t! Kas te tunnete pühakirja, ah?" (lk 222-223)
* Edasi otsides leidis d'Artagnan lõpuks müüri[[müür]]i äärest rebenenud naisekinda. Sealt, kus [[kinnas]] ei olnud vastu mudast maad puutunud, oli ta säravalt puhas. See oli üks neid lõhnastatud kindaid, mida armastajad nii meelsasti tõmbavad kaunilt naisekäelt. (lk 229)
* [[Kelm]] ei [[naer]]a nii nagu aumees, teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune teesklus on [[mask]] ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada. (lk 234)
* Kuigi bearnlasel oli aastaid vähe, oli ta [[tarkus|tark]] noormees. Selle tõttu tegi ta näo, et usub kõike, mida kiidukukk [Porthos] talle pajatas, sest ta oli veendunud, et ükski sõprus ei pea vastu paljastatud [[saladus]]ele, eriti veel siis, kui saladus [[uhkus]]t riivab. Pealegi tuntakse alati teatud moraalset üleolekut nende suhtes, kelle elu on teada. (lk 250)
* Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui mõte, mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis unega, mille [[unenägu|unenäoks]] on see mõte. Mõtte mõjul kaotab [[aeg]] mõõdu ja [[ruum]] distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik. (lk 250-251)
* Kõik ilmalikud [[asi|esemed]], mis võiksid silma hakata ühe noormehe tuppa astudes, iseäranis veel siis, kui see noormees on musketär, olid kadunud otsekui imeväel, ja kahtlemata hirmust, et nende esemete nägemine võiks tema isanda mõtteid maisesse maailma tagasi tuua, oli Bazin ära peitnud mõõga, püstolid, sulega kübara, samuti broderii- ja muud pitsid. (lk 253)
 
<poem>
91. rida:
* lk 258
 
* "Jah, pind on täis külvatud," ütles jesuiit, "ja meil ei tule karta, et üks osa [[seeme|seemnetest]] oleks langenud kaljule, teine osa teeliiva ja et [[lind|taevalinnud]] oleksid ära nokkinud ülejäänud, ''aves coeli comederunt illam''."
:"Et sa katku[[katk]]u kõngeksid koos oma ladina keelega!" kirus endamisi d'Artagnan, kes tundis, et ta [[jõud]] hakkab üles ütlema. (lk 259)
* Sel momendil astus Bazin spinati ja omletiga sisse.
:"Katsu, et sa kaod, õnnetu!" karjus Aramis, visates oma kaloti talle vastu nägu. "Mine tagasi sinna, kust sa tuled, ja vii kaasa see õudne juurvili ning kohutav magussöök! Mine! Too üks pekitud [[jänes]], rasvane [[kukk]], lambakints [[lammasküüslauk|lambakintsküüslauguga]] küüslauguga ja neli pudelit vana burgundia [[vein]]i." (lk 265)
* [[Teener|Teenrid]] on seda sorti inimesed, kes löövad kõvasti ja kes niipea ei lõpeta. (lk 265)
* "Härra oli juba nii hea [[teoloog]]," ütles Bazin peaaegu nuttes. "Temast oleks saanud [[piiskop]], võib-olla koguni kardinal."
123. rida:
* [D'Artagnan:] "Õnn on kurtisaan: heasoovlik eile, võib ta homme pöörata selja." (lk 355)
* D'Artagnan ja Athos läksid alla, hüppasid sadulasse, ja kõik neli asusid teele: Athos hobusel, kelle ta sai tänu oma naisele, Aramis hobusel, kelle ta sai tänu oma armukesele, Porthos hobusel, kelle ta sai tänu oma advokaadiemandale, D'Artagnan hobusel, kelle ta sai tänu oma heale õnnele, parimale armukesele, millist võib leida. (lk 375)
* "Ma olen meeletute lootuste[[lootus]]te eas, monsenjöör," ütles D'Artagnan.
:"Meeletud lootused on vaid rumalate jaoks, härra, teie aga olete arukas." (lk 382)
* [Richelieu:] "Siiski soovitaksin ma teil ennast hoida, härra D'Artagnan, sest sellest hetkest peale, kui ma oma kaitsva käe teie pealt ära võtan, ei annaks ma teie elu eest krossigi." (lk 383)
* D'Artagnan ei kuulunud nende mõttetult vaprate inimeste hulka, kes otsivad naeruväärset surma selleks, et nende kohta öeldaks: nad ei taganenud sammugi. (lk 391)
* Siis veel teisi, vähem meeldivaid [[külaline|külalisi]] - kaks või kolm korda levis kuuldus, et kardinal oleks peaaegu mõrvatud. Tõsi, Tema Eminentsi [[vaenlane|vaenlased]] ütlesid, et tema ise läkitas teele need oskamatud mõrvarid, selleks et tal oleks vajaduse korral õigus vägivalda[[vägivald]]a kasutada. Ei maksa aga uskuda ei seda, mida ütlevad ministrid, ega seda, mida ütlevad nende vaenlased. (lk 407)
* "Sel juhul on see maailma lihtsaim asi, tooge mulle tõendid ja ma saadan ta Bastille'sse."
:"Hästi, monsenjöör, aga edasi?"
:"Kui ollakse Bastille's siis ei ole enam edasit," ütles kardinal süngelt. (lk 418)
* Selle kirja ettenäitaja on tegutsenud vastavalt minu korraldusele ja [[riik|riigi]] heaolu huvides.
:5. augustil 1628
:Richelieu (lk 424)
* [Athos:] "Pole kõrbe[[kõrb]]e, kus lind üle pea ei lendaks, [[kala]] [[vesi|veest]] ei hüppaks või [[jänes]] oma urust ei tuleks, ja ma usun, et olgu see siis lind, kala või jänes - kõik nad on kardinali nuhid." (lk 430)
* "Ärge otsustage uisapäisa, ütlevad [[evangeelium]] ja härra kardinal," lausus Athos. (lk 432)
* [Athos:] "Ja seal, nagu te võite läbi laskeavade näha, seisavad viissada meest, kes peavad meid kas hulludeks[[hull]]udeks või [[kangelane|kangelasteks]], mis muide on kaks teineteisega üsna sarnanevat lollide liiki." (lk 432)
* "Tead mis," ütles Porthos, "minu arvates oleks väiksem [[patt]] keerata kael kahekorra sellel neetud mileedil kui vaestel hugenottidel, kes pole iialgi teinud muud kurja kui laulnud [[prantsuse keeleskeel]]es salme, mida meie laulame [[ladina keeleskeel]]es." (lk 437)
* "Mu härrad," vaidles Aramis, "kaugeltki kõige tähtsam pole küsimus, missugune meie teenritest on kõige tagasihoidlikum, kõige tugevam, kõige osavam või kõige vapram. Kõige tähtsam on teada saada, kes armastab kõige rohkem [[raha]]."
:"Aramise jutt on arukas," märkis Athos. "Peab lähtuma inimeste nõrkustest ja mitte nende voorustest[[voorus]]test." (lk 448)
* [Aramis:] "Pealegi on Bazin auahne ja tark. Ta on lugenud [[ajalugu]], mu härrad, ja ta teab, et Sixtus V sai paavstiks[[paavst]]iks, kuigi oli olnud seakarjus." (lk 453)
* [Aramis:] "See on üks väike pesuõmbleja, keda ma armastan. Palusin talt mõned read mälestuseks."
:"Dont fötku," hüüdis šveitslane, "gui ta olema zama zuur daam kui zee gäegiri, ziis teie olema õnne zees, zeldsimees." (lk 456)
* [Athos:] Elu on väikestest muredest[[mure]]dest koosnev [[roosikrants]], mida [[filosoof]] naerdes veeretab. Olge filosoofid nagu mina, istume lauda ja joome. Tulevik näib kõige roosilisem, kui sinna vaadata läbi šambertääni veini." (lk 457)
* [Mileedi:] "Minu jumal, see olen mina, ja too, kes aitab mul kätte maksta." (lk 508)
* Suurte kurjategijate elu iseloomustab omamoodi ettemääratus, mis aitab neil ületada kõiki takistusi ja päästab neist kõikidest ohtudest, kuni hetkeni, mille tüdinud [[saatus]] on määranud nende vääritu õnne kariks. (lk 548)
* "Rochefort," ütles kardinal, "te näete härra d'Artagnani, ma võtan ta vastu oma sõprade hulka. Nüüd suudelge teineteist ja olge mõistlikud, kui tahate, et teil pea otsa jääb." (lk 601)