Ellen Niit: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
'''Ellen Niit''' (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949 – 1958 Ellen Niit, 1958. [[aasta]]st Ellen Kross; 13. juuli 1928 – 30. mai 2016) oli [[eesti]] [[kirjanik]] ja tõlkija.
▲* Aeg viib meilt päevi
: nii märkamatult
: kui lehti
: ...
: Ka sügissuve
18. rida ⟶ 15. rida:
: kui lehed läinud,
: ma täis jään marju.
: Ja surnud [[lumi|lumes]]
: ma kuumalt hõõgun
: kesk hangeharju.
<poem>
Ma arvasin nõnda, et [[meri]]
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.
/---/
Nägin maid ma, mis [[järv]]etud, [[jõgi|jõetud]],
[[tolm]] ja põrm, muud ei olegi,
[[inimene|inimlapsi]], kes [[muld|mullast]] on võetud,
kus [[kuld]]a polegi.
</poem>
* "Ma arvasin" (1958)
<poem>
See porine maa
võtmata [[kartul]]itega
on minu.
Need paakveest põdurad niidud
paari viletsa kuhjaga
on minu
/---/
Mina vastutan nende
ja nemad minu eest.
/---/
*
See on olnud mu [[töö]] -
võtta kartuleid porisel [[põld|põllul]],
selg kumeras, sõrmed mullas,
taeva tuhm
[[vihm]]aveest vettinud palakas
õlul.
</poem>
* "See maa" (1967)
<poem>
Hull [[humal]]apuu,
alt ülesse laine.
Olla jumala truu,
olla lihtsalt su [[naine]].
</poem>
* "Humalapuu" (1972)
<poem>
[[Maja]] ei ole midagi.
Tuba ei ole tühjagi.
[[Kodu]] on muus.
/---/
Ka majad juurduvad
ja toad ajavad võrseid.
Ka majad õitsevad.
Ka majad puistavad seemneid,
kui nad on kasvanud
kodudeks.
</poem>
* "Kodud kasvavad kodudeks" (1976)
==Välislingid==
| |||