Jaan Undusk: erinevus redaktsioonide vahel

 

* [[Läti Henriku kroonika]] ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on [[fakt]]itihe ja [[stiil]]ilt omapärane. Viimast kas või oma piibli[[tsitaat]]ide paljususelt. [[Piibel]] oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses [[Lähis-Ida]]s. Ordurüütlid kõnelevad [[Iisrael]]i meeste sõnul, [[paganad]] tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos [[Tarapita]]ga langeb [[Egiptus]]e vaarao. Tulemuseks on ilmaliku [[ajalugu|ajaloo]] (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu [[elu]] on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, Tartus või Eestis, vaid peegeldab [[taevas|taeva]] ja [[põrgu]] igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. [[Inimene|Inimese]] ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta [[filosoofia]].

 

* Kõige kurvem on elus siis, kui järgmist korda ei tule, mõned asjad saavadki otsa üheainsa korraga. Sellega peab püüdma võimalust mööda arvestada, aga ega me palju suuda. See on see, mis toob ellu [[kurbus]]e põhitooni. (lk 8)

 

* [[Usk]]umine on üks mõistmise vorme, isiksuse jätkumine aineliselt fikseerimatu suunas, olgu see siis [[õnn]]etäht või [[Sõber|sõbra]] truudus. Uskuda saab üksnes seda, mis ei ole ilmne. /---/ Ilmne ei ole see, millega meeled ja [[tekst]]id kokku ei puutu. [[Jumal]] vana targa habemiku või noore poolpalja [[mees|mehe]] kujul (rääkimata juba noorest poolpaljast [[naine|naisest]]) on vajalik vaid uskmatute veenmiseks. (lk 13-14)

 

 

 

* Psühholoogilise [[uudishimu]] rahuldamiseks uurin inimtegevuse teatavaid produkte – põhiliselt tekste, mille kohta kirjutan oma teksti. Samal ajal teadvustan endale, et minu uuringute edukuse üks tagatisi on ühtlasi see, kui esindusliku inimtegevuse produkti ma ise seda tehes valmis küpsetan. Teisisõnu, humanitaarias peab uurival tekstil enesel olema potentsiaali saada uuritavaks tekstiks – inimtegevuse representatiivseks jäljeks. Ta ei ole mitte ainult informatsiooni kandja, vaid peab huvi pakkuma ka inimtegevuse produktina.