Tõnu Viik: erinevus redaktsioonide vahel

* Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht [[stiil]]i, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või [[teooria]]t. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui [[mõtlemine|mõtlemises]] saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. [[Sõna]] on siis jälle kord [[Herakleitos]]e [[tuli|tules]] – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni.

* Isegi teoreetiliselt ei ole võimalik väita, et tõeline filosoofia saaks seista oma loomist võimaldavatest institutsioonidest või sotsiaalsest ja kultuurilisest tingitusest eraldi. Kui pole just tegemist ilmutusliku tõetaotlusega, siis on oma situatiivsest piiratusest võimalik kaugemale välja näha ainult seda situatsiooni reflekteerides ja oma eelarvamusi läbi valgustades – nii palju kui me selleks siis parasjagu võimelised oleme. Oma autoripositsioon tuleb ribadeks analüüsida, mitte sellesse istuma jääda ja lasta tal [[tekst]]e toota. Selline enesekriitiline lammutamine ei vastandu unistusele ajatut teksti luua, vaid on ainus tee igavikuliseks lähenemiseks.

 

* [[Inimesed]] ja [[ühiskond|ühiskonnad]] üldiselt ei muuda oma mõtlemist muidu, kui olukord neid selleks ei sunni, ning see kehtib eelkõige alusväärtuste ja veendumuste puhul.