Marcel Proust: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
 
==Tema kohta==
* On igati sümboolne ja sisuliselt sugugi mitte tähtsusetu, et Proust oma teost lõpetada ei jõudnud. Õieti kuulub lõpetamatus kogu proustliku "projekti" (nagu nüüd on kombeks kunstist[[kunst]]ist rääkides öelda) juurde, on selle sisemine omadus ja isegi tugevus. Elanuks Marcel Proust kauem, "jõudnuks" ta siis oma töö lõpule viia? Väga kaheldav. Sest romaani "Kadunud aega otsimas" kõiki tegelasi ja suurt hulka lugusid ühtesiduvaks jooneks või isegi põhisisuks ongi otsing - otsing, mis toimub ühes teadvuses, selles jutustaja-minas, kelle nimeks on samuti Marcel ja kes seisab autori-minaga kahtlemata lähedastes suhetes. Säärane otsing saab küll katkeda, nagu ta elus ikka katkeb otsija surmaga[[surm]]aga, kuid mitte lõppeda, sest selle "tulemus" asub paratamatult lõpmatuses, iga uus tulemus, milleni otsingu käigus jõutakse, on vaid ukseks veelgi avaramasse ja võimalusterohkemasse ruumi.
* Nõnda on "Taasleitud aeg" lugu sellest, kuidas üks "mina", kes lapsepõlvest peale on unistanud oma teose kirjutamisest, jõuab keskeas viimaks oma kirjandusliku andetuse äratundmiseni ning loobub resigneerudes oma suurest eesmärgist, mille juurde aga üks juhuslik ja kõrvaline sündmus ta jälle tagasi toob, nii et ühel valgustusesarnasel hetkel leiab ta tee "tõelise" mälu ning ühtlasi oma teose kirjutamise juurde.
:See äärmiselt napp lühikokkuvõte sobiks muide mitte ainult "Taasleitud aja", vaid ka "Kadunud aja" kõigi 2500 lehekülje ühte lausesse klammerdamiseks. "Taasleitud aeg" on teatud mõttes suurromaani kokkuvõte ning essents. Üks mina jõuab selles äratundmiseni oma minast, laienedes ja universaliseerudes tohutult oma otsingute käigus, muutudes kõigi minaks - ning kaotades seeläbi nii oma isiklikkuse kui teatud mõttes ka oma tähtsuse. Mis jääb, on kunst, inimese teekond; ja mis jääb teha meil kui lugejatel, on samuti sellele teekonnale, oma mina otsimise ja kaotamise teekonnale asuda.