Karl Ristikivi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
81. rida:
* Keegi ei teadnud, kuidas veetis Katarina karnevaliöö, kellelgi polnud ka selle vastu suuremat huvi. Igaüks oli huvitatud sellest, kuidas möödus see [[öö]] väljas — tänavail, platsidel ja lõbustuskohtades, ja see huvi oli omajagu segatud [[hirm]]uga. Oli teada, kui kergesti võis rõõmupidu muutuda vihapiduks ja [[vein|veiniojad]] asenduda [[veri|vereojadega]]. (lk 103)
* [Lisa:] Ta elas meie hulgas, aga meie ei tundnud teda ära. Meile oli ta ainult väike [[õde]], ei midagi muud. Isegi hiljem, kui ta mulle nii mõndagi avaldas sellest armust, mis talle oli osaks saanud, ei suutnud ma seda täielikult mõista. Alles siis, kui tuli [[aeg]], mil ma pidin temast lahkuma, hakkasin natuke rohkem taipama. Ta oli meile liiga lähedal, et me teda selgesti oleksime näinud. (lk 142)
* [Katarina:] Tõepoolest, mida muud, paremat ja suuremat võiksingi soovida, kui ainult korraks pimedat ööd valgustada. Kes on kunagi suutnud korda saata midagi muud? Kõik märtrid ja pühakud pole suutnud rohkem teha kui ainult korraks leegitseda. Ainult [[Jumal]] on igavene [[valgus]] — kes suudaks ennast temaga mõõta! (lk 196)
* Aga kui Pietro Casarmana paavsti ette ilmus, pöördus see ta poole kohe tõreda küsimusega:
:"Kuidas võisid maha jätta oma karja just sel ajal, kui talle kõige rohkem on juhatust ja kaitset vaja? [[Mees]] jääb oma naise juure ka vaesuses ja hädas ega jäta teda maha, kui ta [[nägu]] kortsu läheb. Samal viisil on piiskop oma koguduse külge laulatatud."
:"Miks siis teie, kõigepüham isa, ei lähe tagasi oma [[pruut|mõrsja]] juure, kellest ilusamat ja rikkamat ei ole kogu maailmas?" küsis Pesaro piiskop nii vaikselt, et vaevalt keegi peale paavsti teda kuulis. (lk 268)
* [Gregorius:] Uued päevad ja uued ööd võivad tulla. Aga Issand on tõotanud, et ei pea lõppema ei külv ega lõikus, ei [[külm]] ega soe, ei [[suvi]] ega [[talv]]. Ja kui meie [[usk]] ähvardab meid maha jätta, saadab ta meid õpetama mõne oma kõige väiksemaist lastest. Mitte alati ei julge me kindlad olla, et me nad ära tunneme. Kaini märk oli kõigile nähtav, aga Kristuse
:Tema armastus on aga meie juures kõigi aegade otsani. (lk 300)
| |||