Karl Ristikivi: erinevus redaktsioonide vahel

* "Doktor Johannes Faber Prahast, alias Hans Schmidt, alias Jan Kovar — või peaksin koguni ütlema Jehuda ben Esra? Missugune neist on su õige [[nimi]]?"

:"Mis on nimi? Kas pole ka sinul, auväärne isa, praegu teine nimi kui see, millega sind on ristitud? Õpetatud mehed väänavad tihti oma nime, et see kõlaks ladinakeelselt. Ma olen oma nime lihtsalt [[ladina keelekeel]]e tõlkinud. Kovar, Schmidt ja Faber on tõepoolest üks ja sama nimi, nagu sa isegi märkad, kui oskad ka slaavi keelt." (lk 9-10)

* Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt[[keel]]t. Mõnele metsinimesele võib ka kristlik missa tunduda nõidumisena ..."

* [Rabi Esra:] . On õige, et Issand keelte segamisega asetas suure tõkke inimeste teele, kui nad [[teadmine|teadmisi]] püüavad. Aga inimene ise on selle ehitanud mitmekordseks vaenu ja umbusuga rahvaste vahel. (lk 85)

* [Faber:] Aga ma arvan, et kui kaks valitsejat sõdivad võimu[[võim]]u pärast, teevad nad seda vähemalt ausalt, kumbki oma [[lipp|lipu]] all. Aga kui inimesed hakkavad sõdima oma hingeõndsuse nimel, on [[hing]] see, mille nad kõigepealt kõrvale heidavad kui ülearuse koorma. (lk 94)

* [Hertsog Ernst:] Kas sa ei tea, et [[kuulujutt|kuulujutud]] lendavad seda kaugemale, mida kõrgemalt nad lendu lähevad? (lk 206)

* Võib-olla see, et mina, kes ma ei teadnud, missuguse rahva hulka ma ise kuulun, tahtsin riiki[[riik]]i, mis hõlmaks kõik rahvad. (lk 256)

* Mida otsisin õieti, kui minu jaoks juba oli olemas keiserriik, mis ulatus Prahast[[Praha]]st Salernosse ja Viinist Salamancasse. Selles riigis valitsesid samad seadused[[seadus]]ed ja ühine keel, mida kõik mõistsid. See oli teaduse[[teadus]]e ja kunsti[[kunst]]i keiserriik, kus polnud vahet böömlase ja sitsiillase, isegi mitte kreeklase ja juudi vahel. Siin ei olnud piire ega sillamaksu, isegi laiad jõed ja kõrged mäed ei lahutanud meid. Kaks korda kaks on neli nii siin- kui sealpool Alpisid. Ja isegi kui meie teed sageli lahku läksid ja me nende pärast võitlesime — meie eesmärk oli ühine. (lk 282-283)