Karl Ristikivi: erinevus redaktsioonide vahel

* "[[Luule]] ei ole kunagi tavalisele lugejale arusaadav," väitis kriitik. "Kes tahab jõuda tavalise lugeja juure, peab kirjutama seiklusromaane või pornograafiat. Viimast peetakse millegipärast kõrgemaks vormiks."

* Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — põgeneda tulevikku[[tulevik]]ku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli [[täiuslikkus|täiuslik]]. (lk 85)

* Kas see pidi tähendama, et see polnud armastus, vaid [[viha]], mis maailma liikuma pani? Mitte nii, nagu väitis [[Dante]], vaid vastupidi. Kas oli Joaquim Barreral jätkunud ülbust vastu vaielda kõigi aegade suurimale pagulaskirjanikule, kes oli küll oma viha valanud surematuks meistritööks, aga viimaks siiski tõstnud armastuse sellest kõrgemale? (lk 86)

* [Pierre-Marie:] Kõik see dogmatism, istumine Meistri jalgade ees. Café de Flore on nagu Kaana pulm, kus ka kõige vesisemad sõnad [[viin]]aks saavad. Kõik see pühakutekultus. Ainus, kes seni puudub, on Neitsi, aga küll seegi tuleb. Mõni kena näolapiga ja saledate säärtega tütarlaps, kes kirjutab midagi kokku ja otsekohe lüüakse geeniuseks[[geenius]]eks. (lk 105)

* Aga kui ta oli asunud kirjutama oma ajaloolisi romaane[[romaan]]e, siis oli see teatud määral reaktsioon nõuete vastu, mis talle esitati — rakendada ennast poliitiliste eesmärkide teenimiseks, mis olid talle võõrad. (lk 180)

* [Joaquim Barrera:] Ikka üks ja sama norimine, miks ma kirjutan vanast ajaloost! Muidugi peaksin ma nende arvates ikka veel kirjutama kodusõjast. Aga miski pole vanem kui eilne [[ajaleht]] ja miski pole aegunum kui äsja läbielatud [[ajalugu]]. Muuta saab seda niisama vähe kui tuhande aasta eest sündinud asju. Aga samal ajal pole meil sest ka mingit ülevaadet, kõige vähem erapooletut ülevaadet." (lk 195)

* Jan Bleis oli viimasel ajal sageli kuulnud sõna [[vabadus]]. Ta oli elanud nii vanaks, ilma et ta oleks kohanud seda sõna või selle üle järele mõelnud. Aga nüüd pakuti talle seda sõna kui vahetuskaupa vaesuse[[vaesus]]e, hävingu ja isegi surma vastu. Kas vabadus või surm — ütlesid nad. Aga tegelikult tähendas see: vabadus ja surm. Ja sellepärast oli ta algusest peale hakanud seda uut sõna vihkama. Vesi pidi tooma vabaduse — aga tegelikult tõi see surma. (lk 207)

* Lained vaibuvad ja vesi taganeb. [[Meri]] annab jälle maa vabaks, surnud maa. Aga aegamööda tärkab seal jälle elu. Põgenikud tulevad tagasi ja alustavad otsast peale. Aga need, kes on surnud, ei tule enam tagasi.