Karl Ristikivi: erinevus redaktsioonide vahel

:"Kui see nii on, ei tahaks ma küll kaasa aidata. Sel juhul oleksin ka mina [[kuritöö|kuriteos]] kaassüüdlane. Sest minu arvates on iga niinimetatud ajalooline romaan kuritegu nii ajaloo kui ka kirjanduse vastu." (lk 41)

* Pime [[juhus]] ja kõike ettemäärav [[saatus]], need kaks ei sobinud kokku. Niipalju kui Jens üldse oli kokku puutunud abstraktse filosoofiaga[[filosoofia]]ga, ei olnud ta kunagi suutnud omaks võtta predestinatsiooniõpetust. (lk 79)

* [Kasimir:] Kas sa tõesti arvad, et [[usk]] siis midagi tähendab, kui võim või vara on mängus? Ainult vaesed inimesed on õigeusklikud, sest neil pole midagi muud peale usu. Selle eest on nad valmis [[tuli|tulle]] minema — või veel meelsamini vastasel kõri läbi lõikama. Aga suured isandad mõtlevad teisiti — ka vaimulikud isandad. Võta näiteks Richelieu, kes oli Rooma kardinal, aga võitles koos protestantidega kõige katoliiklikuma keisri vastu. (lk 124)

* [Kasimir:] [[kadedus|Kadedale]] on kõik [[inetus|inetu]] ja see, kel kõht haige, peab patuks, et teised [[söömine|söövad]]. (lk 128)

* Tubli, truu ratsu, enam väärt kui ükski [[sõber]], ükski naine, enam väärt kui keisri kaitse või kiriku õnnistus! (lk 152)

* Kuigi oli kohtunikke, kes olid kuulsad oma leidlikkuse ja terava mõistuse poolest, olid nende meetodid nii erinevad tänapäeva omadest — ja nii sarnased kaks tuhat aastat varem elanud kohtunike omadele — et meil on raske ette kujutada, kuidas nad üldse mingi sellise probleemi lahendada suutsid. Aga nii see oli sel valgustatud sajandil, mil inimene avastas suure osa looduse[[loodus]]e saladustest[[saladus]]test ja ehitas üles moodsa [[matemaatika]] süsteemi — millele üks filosoof rajas kogu kõrgema [[eetika]], kuna teine tõestas isegi Jumala[[Jumal]]a olemasolu [[geomeetria]] abil. (lk 155)

* [kardinal Tolnai:] [[rumalus|Rumalat]] saab ära osta paari taalriga, tark maksab vähemalt tuhat, aga hullu ei saa osta kogu maailma rahaga[[raha]]ga. (lk 168)

* See pole [[rutt|kiirustamine]], mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga [[jalg|jalad]] on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)