Redaktsioon: 10. juuli 2020, kell 15:42 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 387 muudatust →‎"Meri, meri" ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 13. juuli 2020, kell 22:34 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
17. rida: * Söögi ja joogi puhul nagu paljudes teistes asjades (mitte kõigis) on kõige paremad lihtsad rõõmud, nagu iga intelligentne endast lugupidav inimene teab. Sidney Ashe tahtis mind kunagi margiveinide nautimisele ahvatleda. Ma keeldusin põlglikult. Sidney vihkab tavalisi veine ja on õnnetu, kui ta ei saa juua mingit kallist kraami, millel on valmistamisaasta peal. Miks võtta kelleltki hoolimatult võimalus odavaid veine nautida? (Seejuures ei mõtle ma muidugi märjukest, millel on banaani maitse.) Üheks õnneliku [[elu]] [[saladus]]eks on pidevad väiksed naudingud, ja kui mõned nendest on odavad ja kiiresti hangitud, siis seda parem. (lk 13-14) * [[Toit]] on tõsine teema ja sellel teemal ei valeta muide ükski kirjanik. Ma imestan, kust ma olen pärinud selle õnneliku gastronoomilise meisterlikkuse. Kokkuhoidlik lapsepõlv andis mulle kaasa hirmu, et toitu ei tohi raisata. Ma nautisin väga lihtsat toitu, mida me [[kodu]]s sõime. Minu [[ema]] oli tavaline lihtne toidukeetja, aga tal puudus see hingestatud lihtsus, mida ma nüüd toidus kõige rohkem hindan. Ma arvan, et minu ilmutus tuli nagu [[Püha Augustinus\|Pühal Augustinusel]] vastikusest liialduste vastu. Kui ma olin noor lavastaja, siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites restoranides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv. Hiljem pakkusin oma külalistele lihtsaid rõõme ''chez moi''. Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta? Või lihtsalt keedetud sibulad, juurde natuke konservitud veiseliha, kui soovitakse? Ja hästi tehtud [[puder]] pruuni suhkru ja koorega on toit, mis sobib isegi kuningale. (lk 14) * On ka veel olemas [[illusioon]], et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on [[traditsioon]] ja [[intuitsioon]], mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali [[voorus]]eks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat [[kunst]]i nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda. (lk 15) * Ei, ma ei ole nende ametlike stseenide [[sõber]], neis on sageli rohkem tegemist edevuse ja prestiižiga ja valesti mõistetud seltskondliku kombekusega kui tõelise ~~külalislahkusega~~[[külalislahkus]]ega. ''Haute cuisine'' isegi takistab külalislahkuse ilmutamist, sest need, kes ei suuda ega taha seda, hoiduvad kutsumast selle kummardajaid, kartes mõjuda ebaviisakalt või läbikukkununa. Hea on süüa sõprade hulgas, keda ei liiguta niisugused "seltskondlikud kaalutlused", aga kõige parem on muidugi süüa üksinda. Ma vihkan suursuguste õhtusöökide valskust, kus rohke suudlemise taustal on näiliselt palju intiimsust, kuigi seda tegelikult üldse ei ole. (lk 15) * Ma ütlen "minu sõbrad"; aga kui vähe, kui ma järele mõtlen, on neid alles jäänud pärast [[teater\|teatris]] veedetud pikka elu. Kui sõbralik ja südamlik võib teater paista ja kui mahajäetud see võib olla. (lk 20) 27. rida: * On [[õhtu]]. Meri on kullakarva, täpitud heledate [[valgus]]punktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud! (lk 20) * Sõin lõunat (~~läätsesuppi~~[[läätsesupp]]i, ''chipolata'' vorste koos keedetud ~~sibulate~~[[sibul]]ate ja tees hautatud ~~õuntega~~[[õun]]tega, sinna juurde kuivatatud ~~aprikoose~~[[aprikoos]]e ja liivakooke, jõin kerget Beaujolais' veini) ja tunnen ennast nüüd paremini. (Värsked aprikoosid on muidugi paremad, aga kui kuivatatud aprikoose leotada kakskümmend neli tundi ja siis hästi ära nõrutada, on need taevalikud lisandid igasugustele mõõdukalt magusatele küpsistele või kookidele. Need on eriti head lisandid kõigele, mis on tehtud [[mandel\|mandlitega]], ja seepärast sobivad hästi punase veiniga. Ma ei ole eriti suur ~~virsikute~~[[virsik]]ute sõber, aga ma kahtlustan, et aprikoos on puuviljade kuningas.) (lk 21) * Enne kui ma täna õhtul lambid süütasin, veetsin mõne aja sellega, et vaatasin lihtsalt välja ja nautisin [[kuu]]valgust, mis tekitab linnaelanikus alati hämmastust ja rõõmu. Kuu paistab kaljude kohal nüüd nii heledalt, et ma võiksin selle valgel lugeda. Aga imelik, ma märkan, et sellest ajast saadik, kui ma siia tulin, ei ole mul olnud mingit tahtmist lugeda. Hea märk. [[Kirjutamine]] paistab olevat lugemise asendanud. Aga paistab, et ma lükkan pidevalt edasi seda [[hetk]]e, mil ma hakkan enda kohta aru andma. ("Ma olen sündinud sajandivahetusel ... [[linn]]as" või midagi niisugust.) Mul on küllalt aega ja põhjust oma elulugu kirja panna, kui ma olen niiöelda genereerinud õhkkonna mõtisklusteks. Ma ikka veel peaaegu kardan oma emotsioone, kardan teatud [[mälestus]]te kohutavat jõudu. (lk 22) * Ma teadsin, et mu [[isa]], kes oli oma vennast natuke vanem, oli õnnetu [[hädavares]], ja ma teadsin seda enne, kui ma üldse taipasin, mida tähendab "hädavares", enne kui ma üldse teadsin midagi ][[raha]]st, ühiskondlikust seisundist, [[võim]ust, kuulsusest või ühestki nendest ihaldatud autasudest, mille musttuhat vormi on juhtinud mind läbi elu ja mille dervišitants on nüüd, nagu ma loodan, läbi. Ja muidugi, kui ma ütlen, et mu kallis isa oli hädavares, siis ma mõtlen seda ainult kõige labasemas olmelises tähenduses. Ta oli hea, intelligentne, puhta südamega [[mees]]. (lk 27) {{Vikipeedia}}

Iris Murdoch: erinevus redaktsioonide vahel