August Sang: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''August Sang''' (27. juuli 1914 Pärnu – 14. oktoober 1969 Tallinn) oli eesti luuletaja ja tõlkija, [[Arbujad|Arbujate]] kirjandusrühmituse liige. Ta oli abielus luuletaja [[Kersti Merilaas]]iga, nende poeg on luuletaja [[Joel Sang]].
==Koondkogust "Emajõe unisel veerel"==
Postuumsest koondkogust "Emajõe unisel veerel", koostanud [[Udo Uibo]], Tallinn: Vagabund, 2003.
<poem>
[[Emajõgi|Emajõe]] unisel veerel
päev jälle [[õhtu]]sse langeb.
Punane omni[[buss]] veereb,
kõriseb veomehe [[vanker]].
...
[[Mälestus]]räbalaid ruttab,
virvendab, katkeb ja vajub.
[[Valu]] on kusagilt tuttav,
aga teadmine - hajund.
Kusagil Emajõe veerel
nimetust [[lein]]ast jääd ängi.
Päevake punades veereb,
lastesalk [[värav]]al mängib.
...
Kesk kainete käijate parve
kui imetlev poisipõnn,
sul ikka on pidada arve:
kas [[tõde]], [[töö]] või [[õnn]]?
Kuid t e o n i tõusta ei jaksa
ja ikka on tühjad su peod,
sest suured mõtted ei maksa
nii palju kui väikesed teod.
</poem>
* "Emajõe unisel veerel", lk 9-10
<poem>
Madruste[[kõrts]]is, kus [[viiul]] vingus,
naerdi, hõisati, pisaraid valati.
Higileitses, tubakavingus
[[hommik]] saabus nii nagu alati.
</poem>
* "Öö sadamas", lk 11
<poem>
Oli õhtu, oli [[sügis]],
oli vaikne, vilu.
Rentslis koltund leheprügis
pehkis [[suvi|suve]] ilu.
</poem>
* "Oli õhtu, oli sügis", lk 12
<poem>
Nüüd [[rahu]] on [[kraana]]de tohutuis kehis
ja vaiksed on aidad, laoplatsid ja kai.
Tee veerul puud nooris, õrnviherais lehis.
[[Tuul]] hooti neid silub, ta haare on lai.
...
Need tunnid on rõõmsad ja armsad kui kingid,
saand kergeks ja lihtsaks su kärsitu meel.
Sülga mõtlikult vette ja vaata, kuis ringid
üksteise järele raugevad veel.
</poem>
* "Sadamas", lk 13
<poem>
Iil vihiseb, voog kohiseb, roog kahiseb,
arg [[majakas|majak]] lämbumas on musta vette.
Öö taarnast [[laine]] laine peale pahiseb,
ma tunnen: kõik nad peatuvad mu ette.
Lööb pooleks [[pilv]]etekk, [[kuu]]lt vajub raske rünk
ja veele langeb valgus, tume nagu [[veri]].
Mu jumal! Elu! Armastan Sind, metsik, sünk.
Sind, vihm! Sind, torm! Sind, öö! Sind, meri!
</poem>
* "Öine", lk 14
<poem>
Rahutult mu vaade eksleb.
Läbi [[kleit|kleidi]] kerge koe
tunnen, veri perult peksleb
ja su ihu on nii soe.
Unelen su pilgu süütel -
uneleda on ju hea -:
mina olen ristirüütel,
sina - minu Dulcinea.
...
Kuskil on ehk [[päike]] paiksem,
[[äike]] äiksem, tuulem tuul.
Kuskil on ehk valu vaiksem,
[[mure]]ohe sureb suul.
...
Järsku võpatades ütled,
tabanuks kui piitsasaps:
"Milleks unemaadel kütled?
Kumbki pole enam laps!"
Kõik on maine, kõik on [[aine]] -
aga aine söövad koid.
Ära ulmle, ole kaine:
jumal surnud, elab [[Freud]].
Kõik on ainus [[Mikumärdi]].
Mis siis - nosi oma noos!
Ent ma olen pentsik [[pärdik]],
jaurata ei jaksa koos.
...
Aga - siingi oma "aga" -
väga tihti poolel teel
miski kõige selle taga
ilgub: "See ei ole s e e!"
</poem>
* "[[Märts]]iöö", lk 15-17
<poem>
Su leidsin kesk [[november|novembrisombeid]]
ja norus päevi oma teelt.
Ma nautisin su rõõmsaid kombeid
ja sinu lapselikku meelt.
...
Veel närviliselt lauda täksid
ja juba annad kergelt käe,
ja juba vilkalt uksest läksid,
ja juba enam sind ei näe.
</poem>
* "Niina", lk 18
<poem>
[[Keha]] kallutub kehale ligi,
vastu põske tunnen su juust.
Segi lõhnavad õied ja higi,
tuul varastab sõnad me suust.
Kui pea kohal sahiseb [[lehis]],
meil on sama tunne kui puil:
mahl pakitseb tuksuvais kehis
ja puhkemisaimus me suil.
</poem>
* "Kevadine", lk 19
<poem>
Mul oli palju [[sõber|sõpru]],
kuid ükski polnud [[vend]];
ma kedagi ei vihand
kui ainult iseend;
nii Looja kuldses viljas
ma olin - tähkapea;
ma käisin vaikset rada,
mis [[täht]] mu eel - ei tea.
</poem>
* lk 46
<poem>
Karmi pilguga [[soo]]le
põrnitseb kesköökuu,
saladuslikult mu poole
helendab laugaste suu.
...
Viivuks soosilmade sära
sogastaks lainete võpp,
ja su koorem on ära:
lihtne ja lühike lõpp.
...
[[Taevas]], liig kaunilt ripud
üle mu teede veel:
metsikud pilved kui lipud
lehvimas lahingu eel.
</poem>
* "Laugastel", lk 47
<poem>
Mis sest, kui tühjaks kingid end,
ei leia iial õiget vormi.
Ma tean, et vaba linnu lend
on ikka [[torm]]is, vastu tormi.
...
Kuu kõnnib kõrgel minu eel,
vett tasa tilgub üle räästa.
Täis kaotusõndsust härras meel
ja tahaks miskit kallist päästa.
...
Kuigi teistega naerda ei või,
valmin, isegi teadmata, milleks.
Minu kadunud kallim, ehk lõi
sind Looja tee pervele lilleks?
Kui öö tuleb unega koos,
toob väsind maailmale varju,
vaene [[kurat]] kükitab soos
ja korjab sealt [[kuremari|kuremarju]].
...
Nagu tuhat märga rihma,
nagu musta, külma [[higi]]
langeb pilvist [[vihm]]a, vihma.
Hulgun üksi. Öö on ligi.
</poem>
* "Kevad", lk 48-50
<poem>
Kuid suured korralagedused
toob enesega [[aprill|jürikuu]]:
teeb ilmsiks olnud magedused -
kõik kaltsud, pabulad ja muu.
Ja kõigi silma all on, ena,
auväärse [[talv]]e kõnts ja sopp.
Pealt oli daam küll uih-kui-kena,
nüüd aga märkad: vuih, kui ropp!
</poem>
* "Kevad", lk 150
<poem>
Oh see kõle, kole, kale
[[informatsioon]]i vool.
Pool mu [[teadmine|teadmistest]] on vale,
tarbetu on teine pool.
</poem>
* lk 205
<poem>
All istub koos aktiiv.
Peal möirgab reaktiiv.
[[Aeg]] möödub kui kellas [[liiv]].
</poem>
* lk 206
==Allikata==
<poem>
Mis siin ilmas üldse kindel
| |||