Romaan: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
[[File:NorthangerPersuasionTitlePage.jpg|pisi|Ühe romaani tiitelleht.]]
[[File:J. K. Rowling 2010.jpg|pisi|Tüüpiline romaanikirjanik pärast mitme romaani kirjutamist.]]
'''Romaan''' on ilukirjandusliku proosa suurvorm, mida ideaaljuhul iseloomustavad süžeelisus, mitmeplaanilisus, problemaatilisus ja mõttetihedus.
 
 
* Inimene, olgu see härrasmees või daam, kes ei tunne rõõmu heast romaanist, peab olema talumatult [[rumal]].
* ''The person, be it gentleman or lady, who has not pleasure in a good novel, must be intolerably stupid.''
** [[Jane Austen]], "Northangeri klooster". Wild Jot Press, 2009, lk 66
 
* ... romaan on ainus kujunemisjärgus olev, veel mitte valmis [[žanr]]. Žanrit loovad jõud toimivad meie silma all: romaani sünd ja kujunemine toimub [[ajalugu|ajaloo]] palge ees. Romaanižanri kondikava ei ole veel kaugeltki lõplikult moodustunud ning me ei oska ette näha kõiki tema plastilisi võimalusi. (lk 15)
* Ajaloos toimivad üksikud romaanimudelid, ei toimi aga žanrikaanon kui niisugune. Teiste žanride uurimine sarnaneb surnud [[keel]]te uurimisega, romaani uurimine on analoogiline elavate, noorte keelte uurimisega. (lk 15)
** [[Mihhail Bahtin]], "Eepos ja romaan". Tõlkinud [[Pärt Lias]]. Rmt: M. Bahtin, "Valitud töid". Tallinn: Eesti Raamat 1987
 
* Tegelikult olid kõik suured eksistentsiaalsed teemad, mida [[Martin Heidegger|Heidegger]] analüüsib teoses "Olemine ja aeg", pidades neid eelneva Euroopa [[filosoofia]] poolt kõrvalejäetuiks, avastatud, kujutatud ja valgustatud nelja aastasaja romaanides /---/. Üksteise järel avastas romaan talle omasel viisil ja talle omase loogika järgi eksistentsi erinevaid tahke: koos [[Cervantes]]e kaasaegsetega mõtiskleb ta, mis on seiklus; koos Samuel Richardsoniga hakkab ta vaatlema "seda, mis toimub seespool", paljastama tunnete salaelu; koos [[Balzac]]iga avastab ta [[inimene|inimese]] juured ajaloos; koos [[Flaubert]]'iga uurib ta igapäevaelu ''terra''t, mis selle ajani oli olnud ''incognita''; koos [[Tolstoi]]ga huvitub ta irratsionaalse sekkumisest inimese otsustesse ja käitumisse. Ta juurdleb [[aeg|aja]] üle: tabamatu möödunud [[hetk]]e üle koos [[Marcel Proust]]iga, tabamatu olevikuhetke üle koos [[James Joyce]]'iga. Ta küsib koos [[Thomas Mann]]iga, mis osa on [[müüt]]idel, mis iidsete aegade kaugusest juhivad meie samme. Ja nii edasi. (lk 12-13)